Colorado roadtrip ja mul on häid uudiseid

Räägin selles postituses oma Colorado reisist ja sellest, kuidas eluke vahepeal veerenud on. Samuti, nagu te teate, saab mul kool juba mõne nädala pärast läbi ning aeg on hakata asju pakkima järgmiste seikluste suunas. Ja mul on üks hästi hea uudis ka, mida ma jagada tahan.

Ja suured tänud teile, kes te usinalt mu lõputöö küsitlust täitsite. Ma sain mega kiiresti inimesed kokku, nii et tõesti teist oli nii suur abi! AITÄH!

***

Ilmselt see kellelegi üllatusena ei tule, et ma tahan oma aega siin Ameerikas pikendada. Sellega ma põhimõtteliselt siin viimased kuus kuud tegelenud olengi. Tööd otsinud ja viisaasju üritanud ajada. Ma mõtlen, et millal mul viimati elus oli selline hetk, kui ma viisaasju ei pidanud ajama. Ei mäletagi, ausalt öeldes.

Aga võite šampustel korgid pealt lüüa ja tähistada, sest oma viisa pikenduse ma lõpuks kätte sain!! Halleluujah!! Ma olen nii happy ja see on tõesti selle aasta parim uudis. Btw pikenduse sain ma kätte kolm nädalat enne oma senise viisa lõppu.

***

Nii aga nüüd minu Colorado reis. Nimelt ma mainisin, et mul elab Colorados üks sõbranna, kellel ma külas käisin. Kuna sinnasõit oli üsna pikk, siis otsustasin ma teepeal mõned peatused teha. Nimelt käisin ma ära Arches National Park-is, Aspenis, Grand Junctionis ja viimane peatus oli Denver.

Sellise marsruudi läbisin

Võileivad kaasa ja minek!

Arches National Parkis veetsin ühe päeva ja õhtuks sõitsin Grand Junctionisse, mis asus juba Colorado piiri ääres. Sinna otsustasin ma ööseks jääda, kuna üle 10 tunni päevas sõita ei tahaks. Bookisin endale AirBnb, et öö ära magada ja järgmisel päeval edasi sõita.

Colorado on ikka ilus osariik, kindlasti üks lemmik osariike USAs. Ainult, et tee sinna oli jube mägine. Ikka nii mägine, et auto oli täiesti hädas mägedes, vajuta palju sa vajutad seda gaasi, edasi ei lähe. Mitu autot oli minnes tee ääres saba andnud, aga mitte minu blue lagoon, tema pidas vastu. Sest ta on legend!

legend!

Järgmine peatus oli Aspen - rikaste suusakuurort. Jalutasin seal ringi ja tõesti ilus linnake, isegi selline kodune vaib oli mõnel tänaval. Naiste põhiline riietus oli kauboikübar ja kasukas.

See tee oli VÄGA mägine.

Peale Aspenit asusin Denveri poole teele, kus mu sõbranna elab. Ta ise pidi tol õhtul tööl olema, aga ta oli nii armas ja jättis oma korteri võtmed mulle lockboxi, et saaksin ise end tuppa lasta. Mul on reaalselt nii lahked inimesed alati ümber, alati pakutakse oma öömaja. Eestis olles elasin ka pool aega sõbranna juures, kes oma korterit lahkelt jagas minuga. Veab ikka, et sellised sõbrannad on!

Ühesõnaga kui ma Denverisse jõudsin, siis andis sõbranna mulle teada, et ta jõuab ikka varem koju, et oli lahkumisavaluduse pannud lauale tööl. Nii et veel parem, saime siis kauem koos chillida, mis oli tore.

Chillisimegi tolle õhtu tema pool ja järgmisel päeval näitas ta mulle linna, käisime botaanikaaias ja jalutasin niisama linna peal ringi.

Amanda oli nii armas ja viis mind järgmine päev kohe Denveri botaanikaaeda.

Denveris oli mul aega täpselt kaks päeva ja esmaspäeva hommikul kell 6.30 hakkasin kodu poole tagasi sõitma. Plaan oli esmaspäeva õhtuks tagasi kodus olla, kuna teisipäeval pidin tööle minema.

Vaatasime töö juures Artemis II launchi laivis

Mõtlesin, et sama teedpidi ma küll tagasi koju ei saa sõita, kuna see mägedes sõitmine on minu autoga suhteliselt risky business. Niisiis võtsin ette teise marsruudi, läbi Wyomingu, mis tähendas, et tagasi koju jõudmiseks tuli mul 12 tundi jutti sõita. 6.30 hommikul startisin ja 6.30 õhtul olin tagasi kodus, Utah's. Ütleme nii, et kõige mugavam see sõit ei olnud, aga ühes tükis ma koju tagasi jõudsin. Järgmine päev olin naksti tööl ja koolis tagasi. Tore oli korra ära käia ja nüüd on Colorado linnuke ka kirjas.

***

Nii, mis ma siis veel teinud olen. Ühel 9 tunnisel workshopil käisin, kus räägiti tiimitööst ja tarneahela toimimisest. Ma läksin sinna esialgu ainult selle pärast kohale, et ühes klassis lisapunkte saada, aga osutus tegelikult päris põnevaks.

See kogu koolitus põhines sellel, kuidas Toyotast sai Toyota. Et mis põhimõtete alusel nemad oma tiimi ja tarneahela kunagi üles ehitasid. Ja siis meile antigi erinevad ülesanded terve päeva jooksul, mida pidime lahendama. Nii, et kogu ülesanne koosnes neljast osast, kus iga etapi järel oli paus, kus õppisime, kuidas enda tiimi paremini tööle saada.

Kusjuures, väga kasulik ülesanne oli, ma päriselt õppisin ka seal midagi ja nii huvitav on näha seda vahet, kuidas Ameeriklased ja inimesed teistest kultuuridest asju lahendavad ja tiime tööle panevad. Ameeriklastel on kuidagi see töökultuur ja kõik nii teistmoodi. Meil oli selline chill ja suur rõhk oli sisekliima peal, et me liiga tõsiselt seda asja ei võtnud.

Mina olingi enda kursuse omadega koos ja õnneks meil olid suhteliselt usinad inimesed seal koos, eriti üks tüdruk, kes on mingi 20ndate alguses, ja no nii terav pliiats. Kui mul oleks ettevõte, ma võtaks ta kohe tööle. Meie tiim võitiski kokkuvõttes ja ma olen suht kindel, et tänu temale. Tähendab kindlasti tänud temale.

Sellistes olukordades saab nii hästi aru, kui oluline on ettevõttes team building. Kui sul on töö juures hea sisekliima ja sa pole igal minutil stressis, kui sa kontori uksest sisse astud, siis on inimene õnnelik, ettevõte saab parema töötaja, kes ka tõenäoliselt iga nädal ei mõtle, millal see lahkumisavaldus lauale panna. Igal juhul äge!

Pärast koolitust läksimegi veel kuskile restorani sööma, mis oli ka kooli poolt välja tehtud. Lahe!

Ega suurt midagi rohkem polegi teinud. Olen siin inimestega kokku saanud ja lõpetasin ka sellel nädalal kohaliku veinibaari külastusega 8-kuulise kainusperioodi ära. See kainusperiood polnud isegi planeeritud, aga hea oli, et ma vahepeal tilkagi ei võtnud, olin kooli ja tööga nii locked in. Ja pealegi Utah's praktiliselt keegi ei joo alkoholi ja ega see mingi eriline pingutus minu jaoks ei ole, mitte juua.

Meil on üks hästi nunnu õpetaja Melissa, kes toob meile alati kommi ja üritab tunnid hästi põnevaks teha. Seekord mängisime kuldvillakut.

Cedar City ei hiilga värskete mereandide valiku poolest. Ükspäev riskisin ja ostsin poest 30 dollari eest pool lõhe, et hea mitu päeva süüa. See oli jube, nagu mudaaugust välja tõmmatud.

Jään parem traditsiooniliste Ameerika toitude juurde. Kindla peale minek.

Ainuke söök, mida Aspenis endale lubada sain - enda kaasa tehtud.

Viisa pikendus taskus - aeg tähistada yay.

Aspeni tänavad

Okei, järgmise korrani ja aitäh, et lugesid!