Esimene nädal Ameerikas - tõusud ja mõõnad
- Silva Sanin
- Aug 23
- 8 min read
Istun ja mõtlen, kuidas seda nädalat kokku võtta, elu on vahepeal kulgenud nagu heas Ameerika filmis- seiklusi ma siia otsima tulin ja neid olen saanud, ikka täie raha eest!
Sellel nädalal olen tegus olnud: lendasin Vancouverist Las Vegasesse, sealt edasi sõitsin bussiga minu praegusesse elukohta, koolis olid esimesed sisseelamispäevad, üritasin elukohta leida, otsin meeleheitlikult autot, sain paar uut sõpra, käisin Walmartis hullu panemas ja amfiteatris Võlur Ozi vaatamas.
Ühesõnaga sellel nädalal on toimunud nii palju ja rollercoaster jätkub, kuid USA on täpselt nii lahe nagu ma arvasin ja olen happy happy happy, et lõpuks kohal olen.
Oleksin võinud hakata seda postitust kirjutama esimesest päevast alates, ei peaks siin nüüd ajusid ragistama, mis kõik juhtunud on. Aga alustame siis algusest.
Vancouveris veedetud ajaga jäin ma rahule, kokku olin ma seal 4 päeva, panen oma nunnust elamisest ka pildi.
Jõudsin ka ära käia akvaariumis ja Stanley parkis. Akvaariumit soovitan väga kui soovid uusi teadmisi merebioloogiast ja naudid laste kisa :D Samuti oli akvaariumis selline lahe kaal.
Vancouver oli kokkuvõttes väga eriline ja ilus linn, jalutasin seal palju ringi ja väga meeldis just see kesklinna osa ja pargid. Kui selle linna kohta inimestelt soovitusi küsida, siis esimene asi, mis öeldakse on see, et tegemist on ilusa, aga väga kalli linnaga. Sellega ma nõustun!
Vancouverist nagu juba mainitud lendasin ma Las Vegasesse, kus ma veetsin ühe öö, et järgmisel päeval edasi Utah suunas liikuda. Esimesel päeval olid kohe mõnusad flashbackid ajast kui ma viimati USAs elasin, aasta oli siis 2017 kui mu mälu mind ei peta. Naljakas ikka, et kõik autod, majad ja tänavad, kõigel on siin oma lõhn ja vibe - täpselt selline nagu ma mäletan aastate tagusest ajast. Kodune tunne on!
Vegas baby!
Lend Vancouverist pidi mul väljuma kell 10 hommikul, kuid seda lükati kaks korda edasi, nii et lõpuks toimus väljumine õhtul ja Vegasesse kohale jõudsin ma alles pimedas. Lend ise läks sujuvalt ja piiriületus samuti, lihtsalt tüütu oli see, et ma planeerisin Vegases terve päeva veeta, aga lõpuks jõudsin kohale alles õhtuks.
Okei, see pole nüüd kõige hullem probleem, olin lõppude lõpuks lihtsalt väga rõõmus, et omadega kohale olin jõudnud, sest ega ennem ei saanud milleski kindel olla kui mu jalakesed selle riigi pinda pole puudutanud. Lihtsalt kui graafik ei jookse nii nagu mina oma peas olen välja mõelnud lähen ma teinekord veidi pingesse :D Vähemalt lennufirma oli 10/10-st ja andis mulle voucheri, millega sain lennujaamas süüa ja juua. Nunnu!
Vegasesse jõudes broneerisin endale kohe sviidi, et ikka esimene päev Ameerikas oleks võimalikult mõnus ja meeldejääv. Seda sebimist ja pusimist on siin nii palju olnud, aga ega ma ei oodanudki, et see lihtne algus saab olema.
Reisi planeerimine, kõik piletid, viisaasjad, kodu leidmine, hotellide bookimine, paberiasjad, autoost, kool - huh tahaks juba lihtsalt, et kõik paika loksuks.
Õnneks hotell oli mega ilus ja seda nautisin täie raha eest! Check-outi ei teinud isegi üks minut enne nõutud aega:D Paar pilti ka siia.
Saabumine minu uude linna
Minu elukohaks saab olema linn nimega Cedar city, Utah osariigis. Valikuid oli mul tegelikult kaks, kuhu Ameerikas kolida, kas Cedar city, Utah või Albuquerque, New Mexico. Eestis olles õnnestus mul TalTechi kaudu ühendust võtta ühe eestlasega, kes viimati, umbes 5-6 aastat tagasi siin ülikoolis käis ja ühe Itaallasega, kes New Mexicos ülikoolis õppis ja väga põnev oli nende kogemusi kuulata.
Lõpuks protsessisin kogu selle info läbi ja mõtlesin üleüldiselt, kus osariigis mulle meeldiks elada ja otsustasin, et mulle elamiseks pigem meeldivad väiksemad linnad ja Utah tundub põnev, niiet Utah it is! Pealegi kui siin peaks igav hakkama, siis Vegas on vaid 2,5 sõidutunni kaugusel.
Utah on USA rahvusparkide meka, siin asuvad näiteks Zion, Arches, Canyonlands, Bryce ja Capitol Reef ning Arizonas asuv Grand Canyon on umbes nelja tunni kaugusel. Ühesõnaga avastamist on siin palju ja lahe on see, et ka kool panustab sellesse, et me ei tegeleks mitte ainult õppimisega, vaid, et kogu meie USAs elamise kogemus oleks võimalikult fun.
Uus elukoht, ehitusmehed Mehhikost ja mu esimene kohalik sõber
Vähemalt üks on hea, elukoha ma endale leidsin ja see on minu unistuste suburb, pealekauba elab siin veel kaks musta labradori, mis on jackpot sest ma armastan koeri! Täpsustuseks siis, et ma otsisin siin endale tuba, mis asuks ilusas rajoonis, ideaalis kuskil suburbis, noh nagu Wisteria Lane Meeleheitel Koduperenaistes, kes teab :D
Samuti tahtsin ma, et minu tulevases kodus oleks tagahoov, kus oleks mõnus õues chillida ja et piirkond oleks selline, kus saaks õhtuti jalutamas käia. Majakaaslasi mitte rohkem kui kaks ja et köök oleks top notch, sest ma teen suht palju ise süüa.
Kuna Kanadas elades ei olnud mul need elamistingimused pehmelt öeldes kõige paremad, siis nüüd ma mõtlesin, et ma tahan ilusat, uut ja puhast elamist ning olen selle eest nõus ka veidi rohkem maksma.
Mul oli enda peas ideaalne elukoht välja mõeldud ja ma lihtsalt pidin selle saama. Kanadas olles juba mingeid variante mulle pakuti, aga minu loogika oli see, et ma tahan oma silmaga kohta näha ja kohtuda inimestega, kes siin elavad, ma ei taha ennem mingit lepingut ära allkirjastada.
Selle elukoha leidmine oli muidugi omaette ooper. Neljapäeval saabusin ma Cedarisse ja reedeks oli mul kolm kohtumist kokku lepitud, et potentsiaalseid elukohti üle vaatama minna. Mõtlesin, et mida kauem ma kuskil hotellis või AirBnb-s olema pean seda rohkem raha ma kulutan, niiet minu eesmärk oli hiljemalt uue nädala alguseks sisse kolida.
See mul ka õnnestus, mitte et kogu see protsess oleks libedalt läinud, oh ei! See keldrikorruse Airbnb, kus ma Cedarisse kohale jõudes peatusin oli okei paar esimest päeva, aga siis kolisid sinna sisse, minu naabriteks, ehitusmehed Mehhikost, tube oli seal elamises kokku mingi 5-6 tükki ja need kõik olid AirBnb-s välja üüritud. Ehitusmehed praadisid köögis hilisõhtuni toitu ja kuulasid rahvuslikku muusikat, niiet ka minu tuba oli täis suitsu ja muusikat.
Lisaks minu üleval olevas toas keegi lihtsalt trampis ühest toa otsast teise nagu pooletoobine kella kaheni öösel, niiet isegi kõrvatropid mind ei päästnud. Motivatsioon kolida oli väga kõrge. Sellistes olukordades ma üritan endale meelde tuletada, et see on ajutine seis ja kohe läheb paremaks. Äkki oligi hea, et see olukord kiita polnud, olin ka kodu otsimisel palju aktiivsem. Kodu otsimise ja kolimisega läks alates saabumisest kokku 5 päeva, mis on suures pildis üsna hea tulemus.
Tegelikult lahes see elukoha asi minu jaoks väga hästi, leidsin FB marketplace-st kolm kohta. Esimene ridaelamu tundus piltide pealt ideaalne variant - asus väga ilusas rajoonis, oli ilusti sisustatud ja ka omanik tundus väga meeldiv inimene. Sõitsin Uberiga sinna kohale reedel, maja oli ilus, piirkond oli super, aga mida seal polnud - sisustust :D Mitte ainsatki mööblitükki, mis pildil näidatud ei olnud seal elamises sees. Ma tean, et USAs on see tavaline, et kolitakse oma mööbliga sisse, aga kui pildil on mööbel, siis tavaliselt kirjutatakse juurde unfurnished, et ikka inimene teaks enne kui vaatama tuleb. Ta vist unustas mulle seda mainida ja ka kuulutusse kirjutada, niiet see variant langes ära :D
Järgmine majaomanik oli nii lahke, et lausa pakkus mulle küüti, et tema maja vaatama minna. Ja nii leidsin ma oma esimese kohaliku sõbranna, tegemist on siis umbes minuvanuse naisega, kes on terve elu siin Cedaris elanud ja teeb sotsiaaltööd. Lihtsalt nii suure südamega ja rõõmsameelne inimene ja ta mitte ainult ei sõidutanud mind enda elamist vaatama, vaid oli ka lahkelt nõus mind viima järgmist maja vaatama, ootama maja ees kui ma olen selle üle vaadanud ja pärast koju sõidutama. Mul oleks nii keeruline ja kallis olnud Uberiga ringi trippida. See on minu jaoks täiesti müstika kui lahked ja vastutulelikud inimesed siin linnas elavad. Ja kõik inimesed, kes siin elavad kiidavad seda kohta taevani, nii lahe kui inimesed oma linna fännavad.
Kuna ta oli nii armas inimene, siis suhtlesime edasi ja ta kutsus mind eile oma sõpradega Võlur OZ-i vaatama teatrisse, mis oli minu jaoks üks üli lahe kogemus. Tegemist oli amfiteatriga, kus ma pole mitte kunagi käinud ja olin nii vaimustuses sellest kõigest. See teater asus õues, tüüpiliste punaste Utah kaljunukkide vahel ja nägime seal olles ka päikseloojangu ära. Kõik need kostüümid, liikumine oehh ma vaatasin suu lahti seda kõike. Etendusest ei lubatud kahjuks ühtegi pilti teha, muidu hea meelega jagaks, vähemalt sain lavast ja ümbrusest paar pilti.
Teine asi, mida ma ei suuda ära imestada on need näitlejad, kes seal olid - kui mitu talenti peab inimesel olema, et selliseid osi mängida. Need näitlejad olid lihtsalt parimad nii koreograafias, laulmises, näitlemises ja see list läheb lõpmatuseni edasi. Igal juhul ma loodan, et mul õnnestub mega palju selliseid asju siin ette võtta, sest Eestis ma väga järjepidevalt selliseid asju kahjuks ei tee.
Aga tagasi elukoha juurde. Kolmas koht, ehk see, mille ma välja valisin oligi just selline nagu mina oma peas olin ette kujutanud. See tänav, maja, tuba- see oligi minu American dream, plus koerad, kuna ma lihtsalt armastan koeri. Toa hinnaks on 600 usd-d, teise elamise oleks saanud 425 usd-ga.
Päevakese mõtlesin ja praadisin, et kus mulle siis ikkagi rohkem elada meeldiks, sest tegelikult mõlemad olid väga head variandid. Otsustasin, et võtan ikkagi selle American Dream elamise. See hinnavahe pole nüüd teab, mis suur, pealegi unistuste majja sain ma kohe sisse kolida ja nagu te teate kolimisega oli mul väga kiire.
Allkirjastasin siis lepingu ära, maksin raha ära, jätsin ehitusmeestega aidaa ja kolisin oma uude elukohta sisse!
Mul on autot vaja ja kohe!
Asi, mis mind hetkel kõige rohkem piinab on auto ost. Lihtsalt oleks vaja mingit liikumisvahendit - nüüd ja kohe, aga mitte ühtegi head varianti ei ole minu linnas saadaval. Praktiliselt iga tunni tagant refreshin marketplace, et näha, kas on mõni uus variant tekkinud. Ühe ideaalse variandi leidsin, aga see näpati nina alt ära ja ma olin suhteliselt torssis sellepärast. Katsun üle saada.
Mul ei ole väga suured nõudmised, aga tunne on, et pean kuskile teise linna trippima, et auto endale soetada, see probleem peab mul kiiresti lahenema, kuna siin ei ole lihtsalt päevasel ajal võimalik ringi käia, sa sulad üles, temperatuurid on nii kõrged, et päeval tänaval kõndides lihtsalt pilt tahab taskusse minna.
Minu linn on pigem suhteliselt väike ja siin on küll Uber olemas, aga Uberi juhte on kokku umbes 3, niiet "tipptunni" ajal võidki jääda autot ootama. Ja ma ei taha iga päev ka Uberi peale raha kulutada, see läheks mulle jube kalliks maksma. Ühistranspordist ei tasu siin rääkidagi, seda siin lihtsalt ei eksisteeri.
USA äärelinnas elades lihtsalt ei ole ilma autota võimalik, vähemalt minu osariigis küll mitte. Tänaval ringi käies tunnen end nagu tola, sest ega ükski terve mõistusega inimene sellise kuumusega ringi ei kõnni :D Erinevad toimetused vajavad tegemist, oli vaja käia elukohti vaatamas, pangas, poes, koolis jne. Ja kuna tunnid algavad mul ametlikult järgmisel kolmapäeval, siis on selle asjaga eriti kiire.
Täna oli üle pika aja päev, kus ma sain lihtsalt kodus chillida ja magasin mõnuga sisse. Kui üles ärkasin, siis saatis telefon mulle meeldetuletuse, et olin end mõned nädalad tagasi ühele algebra kursusele kirja pannud, mis algas täpselt 15 minuti pärast. Niiet hommikul kui silmad lahti sain, tegin kolm tundi matti, whooop.
Aga tegelikult ei olnud midagi hullu, enamus ülesanded olid pigem jõukohased, õpetaja oli asjalik ja aeg läks suht kiirelt. Oleks keegi mulle öelnud paar aastat tagasi, et ma laupäeva hommikul vabatahtlikult mate ülesandeid lahendan ma oleks talle näkku naernud. Nüüd pean ma selle asja kätte võtma, kuna muidu mu elu läheb siin koolis eriti keeruliseks.
Tegelikult tahaks veel nii palju asju jagada, aga kell on nii palju ja mu silmad on juba pooleldi kinni vajunud, niiet tänaseks lõpetan.
Praeguseks kõik ja aitäh, et lugesid!
Comments