Holy moly! Ma kolin ja täidan ühe oma väga suure unistuse

Te loete praegu maailma kõige õnnelikuma inimese blogi, sest uskuge või mitte, ma kolin jälle ja seekord AMEERIKASSE!!! Hell yeah, ma olen nii kaua oodanud, et saaksin seda postitust kirjutada ja mul on raske isegi õigeid sõnu leida kui krdi õnnelik ma praegu olen.

See on mu dream come true ja pole paremat tunnet maailmas kui oma unistusi täita. Ma ei valeta, mul on täna 100 korda juba pisarad silmas olnud, sest ma ei suuda uskuda, kuidas MULLE selline võimalus anti ja see kõik päriselt juhtub.

Vancouver - Las Vegas 🥹🇺🇸

Kuidas see kõik algas?

Huh, ühesõnaga nagu te aru saate olen ma üsna overwhelmed ja proovin kuidagi kirja panna, kuidas see kõik juhtus. Nimelt alustasin ma eelmisel aastal TalTechis magistriõppes õppimist ning tekkis mõte minna teiseks aastaks mõnda välisülikooli õppima. Hakkasin uurima erinevaid võimalusi ning seda, kus TalTechi partnerülikoolid asuvad ja nägin, et neil on USAs kaks partnerülikooli ning mõtlesin, et what if...

Uurisin, kas majandusteaduskonnast ehk minu teaduskonnast saab ka nendesse ülikoolidesse kandideerida ning vastus oli jah, saab küll, ka minu eriala TalTechis klapib nende õppekavadega. See pani mu silma korralikult särama ja hakkasin kiirelt uurima, mis pabereid selleks vaja on ning palju see kõik mulle maksma läheb.

Otsustasin, et saagu, mis saab, juhul kui mind vastu võetakse, siis selle raha ma kuskilt kokku kraabin. Pealegi oli mul selleks ajaks juba Kanada viisa taskus ja plaanisin seal ka tööd teha ning raha kõrvale panna. Ütleme nii, et Kanadas ma rikkaks ei saanud ja see raha, mis ma seal kõrvale panin on mul nüüdseks põhimõtteliselt juba otsas :D

Aga miks just Ameerika?

USAs olen ma elanud kokku kolm korda, esimest korda Georgia osariigis, siis Hawaiil ning viimane kord Californias. Esimest korda läksin ma sinna 19-aastaselt, inglise keele oskus väga kasin, otsustasin minna ukselt uksele raamatuid müüma. Korralik elukool!

Mul on aastate jooksul selle riigiga mingi eriline side tekkinud, kuidagi alati on mind nii hästi vastu võetud ja need võimalused, mis seal on. Kui tahad linnaelu nautida, mine New Yorki, tahad kõrbes elada, mine Nevadasse või meeldivad sulle hoopis Hawaii päikeselised rannad ja surf, äkki hoopis Alaska? Plus lisaks kõik kontsertid, spordiüritused, festivalid you name it. Mu bucket list on väga pikk, mis ma kõik siin ära kavatsen teha.

Kindlasti mõni inimene loeb ja mõtleb, soe peast, praegusel ajal Ameerikasse kolida. Selle peale ma ütleks niipalju, et ma arvan, et praegu on just väga põnev aeg, et siia kolida, sellist aega ei ole ega tule nagu praegu ja mul on ülimalt hea meel, et mulle on selline võimalus antud.

Samuti on mul nii lahe ülikool, kus õpe on just selline personaalsem, väiksemates klassides ning ainekava on nii pikk ja lai. Näiteks minu esimese semestri ainete hulgas on criminal justice ja pickleball. Kui äge!?! Lisaks saad sa minu ülikoolis valida aineid nagu mägironimine, loominguline kirjutamine, psühholoogia, hääletöö näitlejatele, tantsimine, lennundus, praktilised ellujäämisoskused looduses, loodusparkide uurimine jne. Ühesõnaga valikuid on lõputult ning ma oleks rumal kui sellise võimaluse käest laseksin.

Is this really my life? 🥹

Töö kõrvalt magistrisse

Tagasi vaadates tundub see mulle kõik üks suur kokkusattumuste jada. Esiteks olin ma üllatunud, et ma TalTechi magistrisse eelmine aasta sisse sain, aga et mulle selline võimalus veel avaneb, not in my wildest dreams poleks ma seda lootnud. Ja põhjus, miks mul oli võimalik magistrisse minna oli seetõttu, et sain töö juures oma graafikut suhteliselt vabalt sättida ja mul oli mega toetav ülemus.

Long story short minu karjäär seal ettevõttes lõppes mitu kuud enne kui ma Kanadasse tulin ning viimase semestri veebruarist kuni maini pühendasingi puhtalt kooliasjadele, preppisin USA paberimajandust ning tööl enam ei käinud.

Paar päeva enne Kanadasse lendu käisin ma USA saatkonnas viisaintervjuul, et teada saada, kas mulle antakse viisa või mitte. Kaasa pidin võtma kõik paberid, mis tõestaksid, et mul on piisavalt sidemeid Eestiga ning et kavatsen peale oma õpingute lõppu koju naasta. Samuti pidin tõendama oma sotsiaalseid ja majanduslikke sidemeid Eestiga. Printisin välja iga võimaliku tõendi, kaasa arvatud pildid sõpradega, perekonnaga jne.

Väike tagasilöök

Asja tegi minu jaoks keerulisemaks olukord, et vahepeal tuli uudis, et kõikide J1 viisade väljastamine USAsse on peatatud. See oli muidugi korralik tagasilöök ja ma ei suutnud oma ebaõnne uskuda, aga tuli välja, et juhul kui sul on intervjuu aeg JUBA saatkonda kirja pandud, siis võetakse sind ikkagi jutule ning sul on ikkagi võimalus viisa saada. Mina olin oma intervjuu aja kirja saanud umbes nädalake enne selle uudise ilmumist. Milline ajastus! Nüüdseks on asi taastunud ja viisasid väljastatakse jälle nii nagu vanasti.

240 eurone inglise keele test

Aasta alguses tegin ka ära IELTS testi, mis tõendab minu inglise keele oskust, eesmärk oli saada vähemalt C1 tase, mille ma ka sain. Test koosnes neljast osast, lugemine, kirjutamine, rääkimine ja kuulamine. Minu jaoks on rääkimine ja kuulamine kõige lihtsamad, lugemise ja kirjutamisega pidin tööd tegema, kuna need harjutused ei ole seal tavapärases inglise keeles, vaid akadeemilises ja ilmselgelt ma oma igapäevases suhtluses kasutan tavalist inglise kõnekeelt, seega neid osi pidin harjutama. Testi tegemise eest pidin välja käima 240 eurot.

Kirjutamise testis on teatud reeglid, kuidas see tekst peab olema vormistatud ja milliseid sõnu peab kasutama, et saada maksimum tulemust. Ütleme nii, et sain korralikult oma sõnavara täiendada ja tegelikult oli see päris hea harjutus endale ka, et teada saada, mis tasemel ma omadega olen.

Huvitav on veel see, et need teemad millest sa pead aru saama on seal seinast seina, näiteks võib üks tekst olla põllumajandusest, näiteks kuidas vilja kasvata ja teine tekst mingist 19 sajandi kustiteosest. Ühesõnaga sa kunagi ei tea, mis teema sinu testi satub, niiet pead hoolega harjutama. Test toimus Tallinna Ülikoolis, enne testi korjati ära kõik isiklikud tarbed ning kogu asi oli väga ametlik, tulemused sain teada mõne päevaga.

Intervjuu päev

Kõik paberid saatkonna intervjuu jaoks koos istusin kaunil suvepäeval seal USA saatkonnas, pinge pidi maha murdma. Ikkagi nii palju tööd ja vaeva oli kogu selle protsessi sisse läinud ja pingutasin koolis ka korralikult, et hinded oleksid korras, viimasel semestril tegin veel ülima pingutuse, et keskmine hinne võimalikult kõrgeks upitada. Kuigi see hinne lõpuks midagi ei lugenud, siis mul oli tunne, et kui ma ise maksimum pingutuse teen, siis loodetavasti tullakse mulle poolele teele vastu.

Ameerika saatkonna ruum oli tollel hommikul rahvast täis, inimesed tulid ja läksid, mõned lahkusid rõõmsate, teised kurbade nägudega. Mul polnud muud teha kui universumit paluda, et lükka need tähed nüüd niiviisi kokku, et mina oma viisa kätte saaksin. Kuulsingi kõlaritest enda nime, astusin konsuli kabineti uksest sisse ja see aeg, mis ma tema kabinetis veetsin tundus väga pikk.

Uuriti ja puuriti erinevaid asju: mis ma õppima lähen, mis põhjusel, mis sidemeid mul Eestiga on, kas mul Ameerikas on kedagi, miks ma just sinna ülikooli tahan minna, kust ma raha saan jne. Pidasin ka oma väikse motivatsioonikõne, kuidas see on mu unistus olnud kaua aega ja kui palju ma vaeva olen näinud selle võimaluse nimel. Lehvitasin seal ka oma hinnetelehega, et ta ikka näeks kui tublisti ma õppinud olen sellel semestril :D

Ma tundsin justkui, et keegi teine otsustab mingi suure käigu mu elus ja ma tahtsin endast ikkagi kõik anda, et ta ikka saaks aru KUI väga ma seda tahan. Aga ma olen nendes olukordades teinekord väga "kohmakas" ja ma tundsin end nii abitu hiirekesena. Jube kringel tunne on minna ja ennast upitada kuskil, aga seal ei olnud aega tagasihoidlik olla, kaalul oli ikkagi minu tulevik ja pidin oma suled puhevile ajama :D

Ootaja aeg on pikk nagu öeldakse, aga lõpuks tõusis konsuli pastakas, ta pani mu paberile allkirja alla ja ütles, et sinu viisa on reedeks valmis, tule järgi!!! Halleluujah, Americaaaa here i come!!!! Oma värisevate kätega üritasin oma pabereid seal kokku kühveldada kui juba tundsin, et pisarad tilguvad kaasavõetud paberihunniku peale, niiet oli tarvis kiirelt tegutseda.

Aga konsul oli väga sümpaatne inimene ja ilmselt sai aru, et mul on elu pingelangus ja seepärast olen nii emotsionaalne. Plus ta tahtis minust ilmselt ka kiirelt lahti saada. Ma tahaks, et ma saaks sõnadega edasi anda seda tunnet kui ma sealt uksest välja astusin, aga selle jaoks lihtsalt ei ole õigeid sõnu. Ma olin nii rõõmus!

Mis edasi sai?

Edasi te juba teate, mis sai, läksin Kanadasse, et veidi raha juurde teenida ja ka seal riigis ringi reisida. Ja endalegi üllatuseks meeldis mulle Kanadas nii väga, loodan, et mingi hetk saan ka sinna tagasi minna. Õnneks on Kanadast USAsse reisimine väga lihtne ja odav. Vancouver Las Vegas lennu eest maksin ma alla 100 euro.

Miks ma otsustasin seda blogi kirjutama hakata?

Ausalt, ma olen ise teiste inimeste reisiblogidest sõltuvuses ja võin tundide kaupa neid lugeda. Ma olen viimase aasta jooksul läbi lugenud vist kõik Põhja-Ameerikas elavate eestlaste blogid ja ma sooviks, et neid oleks rohkem, see on nii huvitav lugemine. Samuti olen YT vist kõikide eestlaste USA reisivideod läbi vaadanud.

Pealegi ma olen blogide kaudu leidnud nii palju kasulikku infot kuskile kolides, isegi töökohti. Äkki on ka minu blogi kellelegi abiks, kes soovib näiteks USAsse kooli minna või Kanadasse kolida. Teiste jaoks võib see lugemine olla lihtsalt meelelahutus. Näiteks mul endal oli tükk tegemist, et leida inimest, kes oleks käinud TalTechist vahetusõppes samas ülikoolis, kuhu mina lähen USAs. Üliäge oleks olnud lugeda kellegi blogi, et kuidas kogu see asjaajamine käis ja kuidas meeldis jne. Niiet äkki siis keegi, kes soovib minna saab siit midagi kasulikku.

Teine põhjus miks ma kirjutama hakkasin on see, et ma tahan, et sellest perioodist jääks mingi märk maha mulle endale ja lähedastele. Palju lihtsam on neid elamusi edasi anda nii kui ma iga nädal kirjutan, mis sekeldustesse ma sattunud olen. Endalgi lähevad meelest ära! Ma tahan, et ma saaks 10, 15 või 25 aasta pärast siia blogisse tulla ja meenutada kõike seda, mida ma läbi tegin.

Ja kolmas põhjus, miks ma kirjutan on see, et mul on mingit creative outletti oma ellu vaja ja endalegi üllatuseks ma väga naudin seda blogi kirjutamist hetkel. Ma imestan, et ma olen juba 7 postitust teinud ja ei ole veel quittinud, sest see postitamine siin vajab palju järjepidevust ja aega.

Ilmselgelt ei ole ma mingi kirjahaldjas ja pigem kaldun arvama, et kirjutamine ei ole mu kõige tugevam külg, aga lõppude lõpuks keegi ei tahagi lugeda viimse vindini viimistletud tekste, milles ei ole mitte mingisugust isikupära säilinud. Pealegi blogi kirjutamine on suurepärane viis oma kirjutamisoskust arendada. Ma kirjutan nii nagu tuleb ja kui keegi siit mõne mõtte kaasa saab on juba hästi.

Enda elu niimoodi letti laduda on kohati hirmus, aga ma tean, et on palju inimesi, kes elavad mu tegemistele kaasa ja hoiavad mulle pöialt. I see you and i love you!! Lõppude lõpuks kui isegi üks inimene tuleb ja loeb, see on juba minu jaoks success! Ja kui keegi teine ei tule, siis ma tean, et mu vanaema vähemalt loeb, niiet siis kirjutan talle haha.

Ehk siis minu Silva Kanadas blogist saab nüüd Silva Ameerikas blogi, yayyyy!! 🥰

Praeguseks kõik ja tänud, et lugesid!