Ja minu Ameerika seiklus ongi läbi!

Sõbrad, it's time! On aeg minu Ameerika seiklusele joon alla tõmmata ja kotid kokku pakkida. Olen juba üle aasta aja ära olnud ja tunne on selline, et oleks aeg koju tagasi tulla.

Päris ausalt öeldes on see väga bittersweet goodbye ning ma olen kurb ja rõõmus samal ajal.

Mõtlesin tegelikult tükk aega, mida teha, kas üritada siin tööd leida või tulla koju tagasi. Tegin isegi mõned tööintervjuud, aga kuidagi mingi sisetunne ütles, et vist on aeg koju tulla. Ja ma arvan, et on oluline ära tunda, millal asjadele joon alla tõmmata.

Tõsi on see, et töövõimalused oleks tõesti siin paremad, aga ma usun, et küll ka Eestis mulle midagi huvitavat leidub. Olen tegelikult juba mõnda aega ka Eesti tööpakkumistel silma peal hoidnud ja isegi mõnele kohale kandideerinud, nii et hoidke mulle pöialt.

Aga räägin siis lähemalt, kuidas viimased nädalad mul siin möödunud on. Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis oli mul külas armas sõbranna Kerli, kes on tänaseks juba Eestis tagasi. Ja tegelikult päris kurb oli, kui ta koju läks, kuna ma veel ei teadnud, mida ma ise teen- kas jään siia või lähen koju tagasi.

Aga veel enne, kui Kerli jõudis ära minna, tegime DC-s igasugu lahedaid asju.

Näiteks käisime botaanikaaias ja National Portrait Gallerys. Sealsamas Portrait Gallerys käisin ma ka enda sünna ajal photoshooti tegemas. Neid pilte ma unustasin siin üldse jagada, nii et siin nad on.

Üliäge shoot oli ja fotograaf oli ka tore. Meigi tegin endale ise ja outfiti sain tj maxxist. Kleit maksis ainult 20 dollarit, mille üle ma olin eriti rõõmus.

Järgmine üritus oligi juba Eesti saatkonnas, kus käisin ühte ägedat viiulikontserti kuulamas. Poleks ise selle peale tulnudki, et viiulikontserti kuulama minna, aga õnneks on mul toredad sõbrad Eesti saatkonnas, kes kutsusid. See oli tõesti mega ilus, nad mängisid Eesti, Ameerika ja Hispaania lugusid vaheldumisi.

Kontsert algas Eesti hümniga ja mängiti ka "Ta lendab mesipuu poole", mis on minu arust üks ilusamaid eestikeelseid lugusid. Bändi juht rääkis meile, et laulu sõnum on see, et eestlased on nagu mesilased ja lendavad alati oma mesipuu (ehk Eesti) poole tagasi, ükskõik, kus maailma otsas nad on. Nii ilus mõte minu arust.

Ja sellel nädalal oli teine mega tore üllatus, kui Carly, minu Utah sõbranna, ütles, et lendab mulle külla enne, kui ma koju ära lähen. Nii et ma ei jõudnudki kaua Kerli kojuminemise üle kurb olla, kui juba võõrustasin järgmist külalist.

Carlyga oli ka mega tore, ta pole kunagi DC-s käinud, nii et tegimegi tavalise DC ringi White House- Washington Monument- National Mall. Hästi armas oli, et ta külla tuli, me polnud ammu näinud ja igatsesin meie jutuajamisi.

Mu lemmik asi maailmas on istuda hea sõbraga maha ja lihtsalt yappida maailma asjadest. Ma pole kunagi olnud selline inimene, kellel oleks vaja mingit suurt seltskonda enda ümber tiirutama. Lihtsalt mõned lähedased sõbrad, kellega saab laua taha istuda ja lihtsalt hommikutundideni lobiseda. Need on mu lemmikhetked elus.

Kahjuks sai ta ainult kaks päeva siin olla, kui pidi juba koju tagasi lendama. Ja jumal teab, millal me jälle näeme. Raske on see rändaja elu - sõbrad on mööda ilma laiali. Ja oi kui kurvaks see mind vahest teeb. Aga head sõprused elavad alati vaikuse ja vahemaa üle.

Aga enne kui Carly lennu peale saatsin, jõudsime ka ära käia Renwick Gallerys, mis on osa Smithsonian American Art Muuseumidest ja kus saab näha kaasaegset käsitööd ja dekoratiivkunsti.

Ja ühel õhtul käisime veel Carly ja minu armsate DC sõpradega restoranide nädala raames söömas ühes mega heas restos. See oli tõesti fantastiliselt hea toit ja iga senti väärt. Väga sageli, kui ma väljas söömas käin olen ma pettunud, aga see oli tõesti 10/10 kogemus.

Peale restorani käisime Georgetownis jalutamas ja sellega oligi õhtu läbi.

Ega rohkem polegi midagi toimunud. Teen usinalt oma viimaseid šopinguid ja pakin praegu asju. Ostsin endale ühe väga suure kohvri, aga praegu tundub, et oleks pidanud isegi kaks sellist ostma, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma oma asjad ära mahutan. Ma näitan siis teile ka, mis ma kokku ostnud olen.

Homme lähen bussiga New Yorki, kust mu lend väljub. Kuna ma ei viitsinud kolme ümberistumisega lennata, siis maksin natuke rohkem ja jõuan üpris kiiresti koju ehk 12 tunniga. Ümberistumine on Frankfurtis.

Kuigi mul on väga hea meel Eestisse tagasi tulla, siis olen ma selles mõttes ka kurb, et kas tõesti on see Ameerika seiklus läbi. Ma olen nii tänulik nende võimaluste eest, mis mul siin on avanenud ja nende inimeste eest, keda ma kohanud olen. Aga ikkagi olen ka päris mitu pisarat maha pannud, sest kuidagi uskumatu, et see aeg nii kiiresti läks.

Aga nagu ma alguses ütlesin, iga hea asi saab ükskord otsa ja nii ka minu Ameerika seiklus selleks korraks. Eks ma vaatan jooksvalt, kas ma kirjutan veel midagi siia blogisse. Äkki ühe sellise kokkuvõtva postituse teeks veel mingi hetk, kui rohkem aega tekib.

Igal juhul tänud kõigile, kes mulle kaasa elasid!

Praeguseks kõik ja aitäh, et lugesid!

Viimane gym