Kuidas ma peaaegu pliidile otsa sõitsin ja mul on teie abi vaja
- 10 hours ago
- 4 min read
Olen nüüd omadega tagasi Ameerikas ja koolis on jäänud käia veel täpselt neli nädalat. Tagasilend Eestist USA-sse oli suhteliselt julm. Nagu ma eelmises postituses mainisin, üle lombi lend Eestisse minnes läks libedalt ning suure osa sellest lennust magasin ma lihtsalt maha. Selles postituses räägingi oma tagasilennust, sellest, kuidas ma pliidile peaaegu otsa sõitsin ja näitan, kuidas Ameerikas seksuaalkurjategijate ja pedofiilide registrid on üles ehitatud.
Aga enne veel on mul teile üks palve. Ma olen magistrikraadile nii lähedal ja teha on jäänud vaid viimane pingutus magistritöö näol. Selle jaoks olen ma koostanud küsimustiku, mille täitmine võtab umbes 5-7 minutit teie aega ja on mulle väga suureks abiks. Minu lõputöö teemaks on huumori kasutamine reklaamis ning ma palun teil hinnata kolme erinevat reklaami, mida näete siit: https://shorturl.at/qpNfK
Tagasilend Ameerikasse
Üles tuli mul ärgata kell kolm öösel, kuna lend Eestist Poola läks juba kell viis hommikul. Ma olin nagu esmakordne lendaja, pea laiali otsas, kogu aeg vales kohas. Ma ei tea, kas oli tegu liiga varase hommikuga, aga mu aju lihtsalt ei funktsioneerinud.
Näiteks ei saanud ma online check-in'i teha, kuna USA-sse lennates on vaja, et lennujaamatädi su paberid üle kontrolliks. Niisiis pidin korralikult ikkagi kaks tundi varem lennujaamas kohal olema. Kui keegi juhtub J-1 viisaga USA-sse tulema, siis teadke, et väga oluline on oma viisale lasta viisasponsori (ehk kooli või tööandja) poolt panna tempel, millega uuesti riiki siseneda saaks. Kui seda pole, siis tagasi ei saa.
See oli mul õnneks varem korda aetud, aga millegipärast võttis lennujaamatädi ikkagi minu dokumendid, tõusis check-ini laua tagant püsti ja ütles, et ta läheb käib korraks üleval korrusel oma ülemuse juures ära minu paberitega. Ma olin südamerabanduse äärel. Mõtlesin, et mis nüüd? Midagi dokumentidega valesti?
Päris tükk aega ootasin seal ja õnneks oli kõik korras ja mind lasti lennule, yay! Tegelikult ma muretsesin terve aeg, kui selle pileti Eestisse ostsin, et äkki läheb midagi tagasitulekuga nihu. Ilmselt olen ma liiga palju neid lugusid kuulnud, kus inimesi ei lasta mingitel veidratel põhjustel tagasi. Huh, thank god, et kõik õnneks läks.
Poola lennujaamas pidin ma läbima mingid ekstra turvakontrollid. Ilmselt on need sõjaolukorraga seotud. Ma ei ole nii palju erinevaid turvameetmeid varem näinud ja lendasin nüüd viiendat korda USA-sse. Veider olukord oli jälle, kuulen, et kutsuvad enne boarding'ut minu nime sealt kõlarist - läksin siis oma boarding pass'iga sinna leti juurde ja mulle öeldi, et pean kuskile teise värava juurde minema mingisse läbiotsimisse. Võtsin oma kompsud selga ja asusin teele. Ega seal midagi muud polnudki kui pidin oma koti jälle lahti harutama ja üleliigsed riided ja jalatsid seljast heitma. Õnneks sellega asi piirdus.
Pika lennu peal ei saanud ma praktiliselt üldse magada, ehk mingi 2 tundi. See Euroopast läänerannikule lendamine on ikka julm ettevõtmine. Kuigi silmad tahtsid kinni vajuda, siis tagasituleku rõõm oli ikkagi väga suur. Ma ei oska seda kirjeldada, midagi on siin õhus teistmoodi.
Miks on pliit keset teed?
Las Vegasesse tagasi jõudsin umbes kell 10 õhtul. Vegasest autoga koju sõita oli umbes 2,5 tundi. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud sinna ööseks jääma ja alles järgmine päev tagasi sõitma. Aga ma ei viitsinud, tahtsin koju tulla ja oma voodis magada.
Ühesõnaga asusin mina siis vastu ööd sealt Vegasest teele, kui olin umbes tund aega sõitnud, siis tundsin, et ma lihtsalt ei suuda silmi lahti hoida. Ei olnud turvaline nii sõita, seega tõmbasin kuskile suvalisse tee äärsesse tanklasse ja magasin veidi aega. Umbes nii pool tundi.
Siis asusin uuesti teele, sain natuke aega sõita ja jälle, silmad vajuvad kinni. Järgmine peatus McDonalds'i parkla. Seal magasin lausa tund aega. Tundsin, et nüüd on olukord stabiilne ja võin edasi sõita. Kell oli selleks hetkeks umbes kaks öösel.
Olin kodust vähem kui tunni aja kaugusel, kui märkasin kaherealisel kiirteel sõites, et mingi suur asi on keset teed. Alguses ma ei tuvastanud ära, mis see on, aga lähemale sõites sain aru, et pliit. PLIIT!?! Õnneks sain kähku teise sõiduritta võtta ja pliidiga kokkupuude jäi olemata, aga see polnud ainuke kodumasin. Ma nägin veel mingit suurt nelinurkset asja ja ma eeldan, et see oli külmkapp ja et need olid mingi auto pealt maha kukkunud nii õnnetult, et nad lihtsalt keset teed lõpetasid. Ma pidin mitu korda silmi pilgutama, et aru saada, kas mul väsimusest hallarid või on need tõesti kodumasinad.
Päris hirmus igal juhul, mina ja minu taga olevad autod said õnneks kõik mööda ja ma helistasin kohe ka 911, et neile teada anda. Õnneks oli peale minu veel inimesi helistanud ja abi oli juba teel. Hommikul õnneks mingeid uudiseid ei olnud, et keegi oleks otsa sõitnud neile - loodan, et kõik jõudsid too õhtu turvaliselt koju.
Kuidas (ja kus) USA-s pedofiilid elavad?
Päevakajaline teema Eestis, aga tahtsin jagada seda, kuidas pedofiilide registrid USA-s toimivad. Nimelt on mul suur hea meel, et ka Eestis selline andmebaas nüüd tasuta kättesaadav on. Meil on siin asi nii, et lähen sex offenderite veebilehele (või äppi), panen oma aadressi sisse ning näen kui kaugel nad elavad.
Ja veebilehel ei ole mitte ainult inimese pilt, vaid ka aadress, milliseid varjunimesid ta võib kasutada ja mõne inimese puhul ka tema töökoha aadress. Need punased täpid kaardil tähistavad kohta, kus seksuaalkurjategija elab.
Kes otsib uut elukohta (eriti lastega pered) on selline andmebaas väga kasulik. Loodan, et ka Eestis oleks tulevikus selline riiklik andmebaas olemas, kus on ka aadressid märgitud.
See, et mõni eraisik peab sellist tööd vabatahtlikuna, oma ajast ja isiklike vahenditega tegema, on minuarust roppus.
Vahetan teemat!
Coloradosse minek
Ma pole kunagi Colorados käinud, aga olen selle osariigi kohta ainult ülistavaid lauseid kuulnud. Ühesõnaga, mingi kuu aega tagasi kirjutas mulle üks tüdruk, kellega ma kohtusin, kui Kesk-Ameerikas reisisin. Väga random, aga kohtusime kuskil Nicaragua saarel ja nüüd, aastaid hiljem, elame kõrvalosariikides. Anyways, oleme ikka läbi aastate ühendust hoidnud ja ta kutsus mind Coloradosse, Denverisse külla. Nii ägeee!
Mind juba kaks korda kutsuma ei pea ja võtsin kohe plaani. Nii et järgmine kord räägin teile lähemalt, kuidas mul Colorado tripp läks. Ja nagu ikka, hoidke siis pöidlad peos, et auto saba ei annaks ja et ma ühelegi külmkapile otsa ei sõidaks.
Selleks korraks kõik ja ärge siis unustage minu küsimustikku täita kui aega leiate: https://shorturl.at/qpNfK
AITÄH!
Auto puhtaks pestud ?👍