Mind ghostiti räigelt ja mul on uus töö!

Kas ma mainisin juba teile, et otsisin endale tööd? Kui mitte, siis olen umbes augusti lõpust alates endale tööd otsinud ning nüüd saan suurima rõõmuga hüüda - minu tööotsingud on vilja kandnud ja olen ametlikult mitte-töötu!

Räägin teile täpselt, kuidas Ameerikas töö otsimine käib, miks see võttis tavapärasest kauem aega ning mis vigu ma tööotsingute käigus tegin. Ja noh, siis veel see ghostimise lugu ka - Halloween ju ikkagi!

Tööle kandideerimine

J-1 viisaga, millega mina Ameerikasse õppima tulin, tohin ma töötada ainult ülikoolilinnakus, sest sellised on viisa tingimused. Kui ma tahaksin näiteks Taco Belli tööle minna - ei tohi. Meil on ka piirangud töötundide osas - võime töötada vaid 20 tundi nädalas. Aga teate - ma ei nurise, iga sissetulek on minu majapidamises hetkel väga teretulnud. Ma tahaksin siin rohkem ringi lustida ja selleks oleks veidi raha vaja juurde teenida.

Neid tööpakkumisi ülikoolis, kuhu mina kandideerida saan, on väga vähe, ning kui hakkad veel valima, mis sind ennast kõige rohkem huvitab, siis jäävad sõelale vaid mõned üksikud. Näiteks oli tööpakkumiste hulgas ka muruniitja ülikoolilinnakus või kunstiklassi alasti modell, aga need pakkumised mind ei köitnud ning lootsin ikkagi midagi erialast leida. Kokku saatsin ma ligikaudu 7-8 CV-d ning tükk aega oli täielik vaikus.

Ja siis, out of nowhere, kutsuti mind kolmele tööintervjuule, aga kuna need protsessid siin võtavad kuidagi keskmisest kauem aega, siis ma arvan, et ka see oli põhjus, miks mul nii kaua aega läks. Minu tööotsimise taktika on see, et saadan oma CV ja kaaskirja, ning mõne aja pärast küsin, kas nad on ikka minu dokumendid kätte saanud ning annan veelkord teada, et olen ikka väga super huvitatud sellest positsioonist.

Mida ma valesti tegin?

Aga kuna isegi minu follow-up meilid siin Ameerikas vilja ei kandnud, siis järeldasin, et teen midagi valesti. Seadsin sammud meie kooli karjäärinõustamisosakonda, kus minu CV vormistus tehti täielikult ringi ning anti ka häid nippe, kuidas siin riigis kaaskirju kirjutatakse. Kõik on teistmoodi kui Eestis! Paberid korras, jätkasin oma otsinguid.

Pidin oma kandideerimise taktikat ka muutma. Ühele positsioonile ma näiteks kandideerisin ja läksin nende osakonda lausa kohale, et end tutvustada ja uurida, kas nad on juba kellegi leidnud või äkki võiks just mina selle töökoha endale saada :D Ma eeldasin, et ma räägin selle inimesega, kes admini toolis istub, aga tema hoopis helistas oma ülemusele ja ütles, et kuule mingi eestlane tuli siia tööd küsima ning järgmisel hetkel juhatati mind juba edasi kellegi corner-office'isse.

Korraks mõtlesin küll, et dang it, millesse ma end nüüd segasin, mul ei olnud suurt kõnet valmis mõeldud, mida seal esitada. Need 2 minutit kui ma sinna kontorisse kõndisin, pidin kibekiirelt midagi improviseerima. Umbes 15 minutit vestlesime, ja tegelikult oli täitsa tore vestlus. Olin vähemalt uhke enda üle, et julgesin minna ja küsida.

Kui keegi mõtleb, et kuskile ise kohale minek on liiga agressiivne taktika, siis reaalsus on see, et ma olen vastamisi kohalike kandidaatidega, kellel on täpselt õige taust, kogemus ja tutvused, et kõik töökohad mu nina alt ära napsata, nii et mul ei ole aega siin mingi tagasihoidlikkuse kehastus olla, sest muidu jäängi igal pool ukse taha.

Just eelmine nädal rääkisin ühe teise rahvusvahelise tudengiga, kes ütles mulle, et töö leidmine on siin äärmiselt keeruline, eriti kui sa oled rahvusvaheline tudeng. Teine kohalik sõbranna ütles, et ta on kandideerinud kümnele turundustööle ja ei ühtegi vastust. Eks siin vist ongi see, et rahvusvahelise tudengina pead ise veidi rohkem rabelema ja näitama, et miks nad peaksid just sinu palkama.

Kui viisa ei piiraks, siis tegelikult on siin nii palju ägedaid tööpakkumisi. Muidugi rahvusvahelistel tudengitel on peal viisa piirangud ning enamustele pakkumistele kandideerida ei saa. Aga alati on võimalus leida ettevõte, kes tahab su viisat sponsoreerida. See on siin pigem keeruline protsess, aga mitte võimatu.

Seoses tööintervjuudega, mul on veel see asi, et ma olen palju parem inimestega näost näkku suheldes kui veebi teel. Minu arust veebi teel tööintervjuud ja üldse meetingud on nii ebamugavad, kõik sõidavad üksteisele jutuga sisse, mõni unustab end mute peale panna ja mõni mämmutab suud kaamera ees tükk aega ega märka, et ta on mute peal.

Samal ajal kui AI võtab siin kogu maailma üle olen mina hakanud igatsema päris maailma, istud maha ja räägid inimestega - good old times. Ja nii tore ka kui keegi saadab kirjavigadega meili- tead, et vähemalt kirjutas päris inimene :D Näiteks eile käisime sõbranna ja ta perega teatris mingit mõrvamüsteeriumi vaatamas, nii hindan neid tegevusi kui nägupidi ekraanis ei pea olema.

Tööintervjuud Ameerikas

Niisiis räägime ka sellest, kuidas tööintervjuud siin riigis välja näevad. Kõige esimene intervjuu toimus minu suures lemmikus - Zoomis. Kuna pidin selle jaoks tunnist varem lahkuma, siis broneerisin koolis endale spetsiaalse koosoleku ruumi.

Olin enda hinnangul päris hästi ette valmistunud, kõik viisakad riided seljas, meik ja soeng tehtud, küsimuste vastused läbi harjutatud- ühesõnaga, väga elevil, ikkagi esimene päris tööintervjuu Ameerikas. Olen siin küll varem tööl käinud, aga erialasel tööl mitte, niiet see oli minu jaoks ekstra elevust tekitav, et mind üldse intervjuule kutsuti.

Eestis ikka tajud kuidagi rohkem seda, et kus sa asetsed tööturul, aga siin ma ei olnud kindel. Ma teadsin, et mul on päris hea töökogemus all ja mõni pabergi lauale visata, aga ikkagi kandideerimine on teisiti, kui oled vastamisi kohalike kandidaatidega ja ilma kohaliku kogemuse ning soovitajateta.

Tagasi intervjuu juurde - avasin kõne umbes viis minutit varem, sõbraliku tööotsija nägu peas, istusin seal arvuti taga 5, 10, 15 minutit - intervjueerijast ei kippu ega kõppu. Suunurgad hakkasid järjest allapoole vajuma. Saatsin ka meili, et hei-hei olen juba kõnes, et kas on ka mõni teine osaleja tulemas? Üksi kuidagi nukker istuda seal. Vastust ei tulnud ei samal, järgmisel ega ka ülejärgmisel päeval- pole siiamaani tulnud ja sellest on juba kuu aega möödas. Ta lihtsalt ghostis mind :D (ghostimine ehk keegi kaob nagu kummitus - tõlge minu 80+ lugejatele :D)

Uurisin veel oma karjäärinõustaja käest, et äkki juhtus temaga midagi, keegi samast osakonnast kinnitas, et ei juhtunud ning inimene on täitsa elu ja tervise juures. Väga kummaline olukord igal juhul ja samas natuke naljakas ka.

Mõne aja pärast tuli mulle kahest kohast veel vastus. Esimene intervjuu jällegi Zoomis, tegemist oli "Research ja Data Analyst" positsiooniga. Millegipärast eeldasin, et see on üks ühele, aga tegelikkuses oli nende tiimist kokku kolm inimest, kes mind küsitlesid.

Jällegi, minu jaoks on üks-ühele intervjuud kõvasti lihtsamad. Kui ikkagi kolm inimest korraga sulle otsa vaatavad ja kuulavad iga su sõna ning samal ajal märkmeid teevad - ütleme nii, et natuke pingeline. Aga tiim oli üli tore ja tõesti väga positiivne oli see kogemus. Mõned inimesed kuidagi mõjuvad kohe nii soojalt, kui sa nende nägu näed mingil põhjusel ja see oli täpselt selline tiim, kus oleks olnud rõõm töötada.

Hea on neid kogemusi saada tegelikult ja õppida, kuidas oma erialastele küsimustele ilusas inglise keeles ja sujuvalt vastata. Sest noh inglise keelel ja inglise keelel on vahe sees, üks on see, mida sa kasutad igapäevaelus, näiteks kohvi tellides, ja teine see, mida kasutad tööalaselt. Ja et selles teises vilumust saada on vaja harjutada, lugeda, kuulata erialast teksti.

Ja siis järgmine tööintervjuu oli näost näkku - jess, minu tassike teed. Seal tundsin juba ennast üsna mugavalt ja tänu eelmisele intervjuule oli ka veidike enesekindlust juurde tekkinud. Mind intervjueeris seekord kaks inimest, kellega oli samuti väga tore vestlus ja mõlemad tundusid väga chillid inimesed.

Üks asi, mis on mu suur eelis, on see, et ma olen suht palju maailmas ringi vuranud ja tänu sellele leian ma kiirelt inimestega ühise jututeema mõne reisi osas. Näiteks see mees, kes mind intervjueeris oli Uruguays elanud ja ma käisin seal reisul mõned aastad tagasi, niiet oli kohe ühine teema, mida arutada.

Ühesõnaga, sellest viimasest vestlusest tuli mulle juba järgmisel päeval vastus, et nad pakuvad mulle kohta ning võin kohe tööle asuda. Olin juba esmaspäeval kontoris ning vaikselt elan oma tööasjadesse sisse. Oma esimesel tööpäeval sain ka teisest töökohast vastuse, kes mind intervjueerisid, et ka nemad pakuvad mulle tööd. Ma mõtlesin, et wow, mis nüüd lahti läks, 2 kuud vaikust ja siis 2 tööpakkumist. No vahva, vähemalt tõestasin endale, et olen ka siin riigis värvatavate seas. Yay!

Minu uus töö

Minu uueks tööks on meie ülikooli e-poe (seal, kus ülikooli merchi ja raamatuid müüakse) ja sotsiaalmeedia haldamine. Minu kasuks rääkis ka mu eelmine töökogemus just nimelt samal alal. Neile meeldis ka see, et olen filmikooli lõpetanud ning oskan kaamerat kasutada. Niiet minu video+e-pood+filmikool+turunduse taust sobis selle positsiooniga ideaalselt.

Lisaks oli mul tollel intervjuu päeval suhteliselt hea tuju, kuna mul oli üks tööintervjuu veel eelmine päev olnud, mis läks päris hästi. Mõtlesin, et ühe töö neist ma ikka saan, niiet pinge oli maas ja lihtsalt suhtlesin nendega väga vabalt ja rääkisin mis ma teinud olen ning mis kogemus mul on.

Ja niimoodi see tööotsimine siin Ameerikas käib. Eks annan teile jooksvalt teada, kuidas see töökoht on ning mis ma seal täpselt tegema hakkan. Tegelikult on hea, et ma selle töö sain, vähemalt saab kooliasjadest veidikeseks mõtted eemale, sest seda on ikka väga palju olnud viimasel ajal. Ja mul oligi tunne, et kas ma ainult õppima tulin siia? Vastus on ei, sest kui see kogemus minu jaoks lõbus ei ole, siis kaob nagu asja mõte ära.

Mis veel? Meil on täna Halloween , niiet lastel käib trick or treating. Õnneks jõudsin poest läbi käia ja kommi osta, mõtlesin veel, et kindlasti jääb enamus alles, kes see ikka tuleb. Aga no uksekell non-stop helises ja mingi hetk oli isegi järjekord ukse taga :D Kõik kommid jagasin laiali, ise sain vaid ühe väikse Reese's cup'i :D

Praeguseks kõik ja aitäh, et lugesid.