Minu uus kodu, reis ja uue aasta esimesed tunnid parkimismajas
- Jan 17
- 6 min read
Mul on lõpuks uus kodu! Ja mis veel parem, koduga tuli kaasa oranž kass, nimega Kyle! Nagu ma ühes oma viimastest postitustest mainisin, siis kolisin ma enne road tripile minekut oma vanast elukohast välja. Alates sellest ajast olen ööbinud siin ja seal ning ausalt öeldes oli mul kohvri otsas elamisest juba küll.
Oma linna (Cedar Citysse) tagasi jõudes oli mul kibekiirelt vaja uus elukoht leida, sest kool ja töö hakkasid alates 7. jaanuarist uuesti pihta. Selles postituses räägingi oma koduotsingutest, sellest, miks minu selle aasta esimesed tunnid möödusid parkimismajas ja muidugi jagan ka pilte meie ülivingest roadtripist.
Miks auto välja sureb ja uue aasta esimesed tunnid parkimismajas?
Uhasime oma roadtripi käigus läbi mitmeid tuhandeid kilomeetreid just sellel põhjusel, et meil oli plaanis näha kolme nädala jooksul, mil mu onutütar siin oli, nii palju kui võimalik. Käisimegi kokku neljas osariigis - Utah, California, Nevada ja Arizona. LA reisist rääkisin juba eelmises postituses, aga peale LA-d sõitsime Hoover Dami vaatama, siis Grand Canyonisse, Monument Valleysse ja jõudsime isegi Salt Lake Citys ära käia, mis asub täiesti Utah osariigi põhjaosas.
USA on minu arust roadtrippide jaoks üks parimaid sihtpunkte, sest juba Utahs ja Arizonas on nii palju erinevaid rahvusparke ja vaatamisväärsusi, et siin võiks vabalt kaks kuud ära sisustada. Niisiis mõned pildid teile.
Aastavahetuse veetsime me Las Vegases, aga mingi eriline elamus see polnud. Vihma sadas ja erilisi peoloomi meist polnud, siiski süütunne ajas õue - ikkagi aastavahetus ju. Otsustasime autoga linna sõita, kuna elasime veidi linnast väljas ja mina olen nii või naa kaine. Niisiis sättisime end valmis ja ilutulestikku otsustasime vaadata Vegase kesklinnas asuvast Venetian hotellist. Mul on hea meel, et selle vähemalt ära nägime - ilmselt oleks kahetsenud kui terve õhtu oleks kodus veetnud.
Peale südaööd suundusime hotelli parklasse, et sealt koju sõita. Tuli välja, et ka sadadel teistel inimestel oli samal ajal sama plaan, nii me siis istusime seal hotelli parklas autos umbes kaks tundi, et lihtsalt parkimismajast välja saada. Põhimõtteliselt kella ühest kella kolmeni :D Terve linn oli autodest umbes, nii et ei saanud ei edasi ega tagasi. Selline aastavahetus siis.
Auto pidas vastu nagu tõeline kangelane, aga paar intsidenti ikkagi oli. Näiteks LA-st tagasi sõites hakkas auto imelikult vilisema, no lihtsalt aru ei saanud, kust see vilin tuleb. Okei, isegi kui ma oleksin aru saanud, poleks ikka osanud midagi teha, aga tore teada ikka. Panime siis raadio kõvemaks ja sõitsime edasi. Lõpuks sain aru, et mida kiiremini sõitma hakkasin, seda kõvemaks vilin läks. Mingil hetkel taipasime, et see oli lihtsalt see puhur, mis oli imelikku asendisse jäänud - pool kinni, pool lahti. Nii et probleem sai kiire lahenduse :D
Teine probleem oli selline, et mitu päeva järjest panin auto käima ja see suri välja. Mitu korda järjest! Jällegi, automehhanik ma pole ja paar päeva läks aega, et aru saada, et mootoriõli oli otsakorral. Niipea kui õli juurde valasin, oli ka see probleem kadunud. Vaeseke üritas ilmselt viimaste aurude peal ellu jääda. Vahest ma mõtlen enda autost nagu pensionärist, kes lihtsalt tahtis oma eluõhtu veeta rahus ja vaikuses kuskil kenas äärelinnas, paar korda nädalas ehk Walmarti ja tagasi sõita. Ja siis sattus ta mingi nõdrameelse kätte, kes ei lase tal päevagi puhata, ei anna õli ja vahepeal unustab isegi tankida.
Kass Kyle ja kuidas käib koduotsing Ameerikas
Koduotsing möödus mul tegelikult üsna libedalt, käisin nelja kohta vaatamas ja väljavalituks osutus tuba ühes ridaelamutüüpi elamurajoonis, mis asub umbes seitsme minuti autosõidu kaugusel minu koolist. Kõik majad on nagu copy paste üksteise pealt maha joonistatud! Aga selle koduga oli kohe tunne, et see on minu oma, nii et kaua ma mõtlema ei pidanud. Majakaaslased on ka mega lahedad ja chillid.
Need ülejäänud elamised, mida ma vaatamas käisin, ei sobinud kohe üldse. Näiteks esimene elamine oli päris armas maja, koolile lähedal, odav ja oma privaatse vannitoaga. Aga elama oleks pidanud keldrikorrusel ja no kogu see elamispind seal oli lihtsalt nii räpane, kööki polnud vist aastaid koristatud. Sisse astudes juba teadsin, et sinna ma küll ei koli, viisakusest vaatasin ikkagi koha üle. Samas on põnev käia vaatamas, kuidas teised elavad, Eestis ei kujutaks ette, et lähed mõnda üürikorterit vaatama ja terve elamine on segamini ja räpane.
Ja üks teine elamine, mida vaatamas käisin, oli samuti maja, väga uhke ja kõik, ning omanik käis veel mitu päeva peale, et ikka tema koha üüriksin, pakkus veel lahkesti soodushinda, aga seal oli lihtsalt nii külm. Ja külma ma enam kannatada ei soovi, sest minu eelmine elukoht oli väga jahe ja temperatuur keerati alati nii alla, kui võimalik, muidugi ikka selle jaoks, et raha säästa. Alati on see nende majadega, kus "kommunaalid on hinna sees". See on lihtsalt teine viis öelda, et me praktiliselt ei küta seda maja :D
Üürileandjad saavad termostaati telefonist kontrollida, nii et kui ise seda näppima lähed, siis järgmiseks päevaks on see jälle nii madalaks keeratud, et ärkad hommikul jääpurikas nina otsas. Kusjuures selle sama maja elanikud, mida ma vaatamas käisin ütlesidki, et maja temperatuur läheb alati müstilisel kombel alla ja alumisel korrusel on nii jahe, et nad pidid soojapuhurid ostma. Müstliline lugu tõesti, kuidas see temperatuur kogu aeg alla läheb.
Üks aasta Inglismaal elades oli mul ka sama diil, et kommunaalid hinna sees ja ma konkreetselt pidin jopega kodus ringi käima, lõpuks sain mingi radika, mille sain enda magamistuppa panna, et temperatuur oleks talutav, aga ühel päeval kui töölt koju jõudsin oli see mu toast lihtsalt kadunud. Tuli välja, et üürileandja oli selle ära peitnud - põhjuseks olid liiga suured elektriarved. Pakkusin üürileadjale raha juurde ning radikas tagastati :D
Okei, see koduotsimise jutt läks liiga pikaks ja sarkastiliseks. Õnneks leidsin ma omale nüüd elamise, millega ma olen väga rahul. Mul on oma tuba, mega vaade mägedele, telekas ja muidugi, mis on selle kodu kõige parem osa - kass Kyle! Kyle on lihtsalt nii nunnu, peale tööpäeva jookseb ta vahest minu tuppa ja ma saan teda nunnutada nii palju kui tahan. Ta on the besssst, love him!!!
Õpetaja Doug ja miks mulle ei meeldi "tagumikutunnid"
Sellel semestril otsustasin võtta neli ainet. Kuna kõik kohustuslikud ained said mul eelmise semestriga läbitud, siis sain täiesti vabalt valida just neid aineid, mis mind ennast kõige rohkem huvitavad. Ja minu väljavalituteks osutusid:
1) Current Political Issues
2) Communication in Human Interactions
3) American National Government
4) Parties, Elections, and Voting Behavior
Kõige ägedam tund praeguse seisuga on Current Political Issues, see õpetaja on põhimõtteliselt stand up koomik. Ta on selline umbes 80-aastane härra nimega Doug, kellel on mega töökogemus selja taga, ta on elanud Washington, D.C.-s pikka aega ja teab paljusid USA poliitikuid isiklikult. Esimesel tunnil ütles ta meile, et ta on nii vana, et loodab, et ikka semestri lõpuni välja veab :D
Mulle meeldib ta sellepärast, et tal on nii lai silmaring, ja ta ise ütles ka, et tal on oma elu jooksul põhimõtteliselt igasugused poliitilised vaated olnud, ja eriti äge on see, et vaatamata oma vanusele on ta nii terav. Tunni alguses ongi meil selline vaba arutelu, kus räägime mõnest päevakajalisest teemast. Ütlen ausalt, see on üks põnevamaid tunde, kus ma kunagi osalenud olen ja kõige suurem õppimiskoht mulle on ilmselt see, kuidas hoida avatud meelt ja kuulata ära inimesed, kelle vaated ei saaks sinust rohkem erinevad olla. Varasemalt ei ole see mu tugevaim külg olnud. Mulle väga meeldib, et seal tunnis inimesed julgevad välja öelda ka väga controversial arvamusi, sest kõige lihtsam on lihtsalt olla vait ja nõustuda kõigega, mis öeldakse.
Huvitaval kombel kõik õpetajad, kes oskavad mega hästi esineda, tunni huvitavaks muuta ja keda on väga põnev kuulata, ei kalla sind üle mingisuguste igavate kodutöödega. Nad ei pane kunagi "tagumikutunde" kirja, mis tähendab, et nad ei sunni sind iga kord tunnis kohal käima, et oma kohaloleku punkti kirja saada. Nad ei pea seda tegema, sest kõikides nende tundides on iga kord klass puupüsti täis. Ja teemad, millest nad räägivad, jäävad sulle meelde ka ilma, et sa peaksid nendest 10 lk esseesid kirjutama iga nädal.
Need, kellega sa pead seda põhikooli mängu mängima teavad, et kui nad ei sunni sind kohal käima, siis räägiksid nad tühjale saalile. Ma ei ootagi, et iga õpetaja peaks olema püstjalakoomik, aga kas see pole mitte hea tagasiside õppejõule, kui mitte keegi sinu tunnis ei käi? Äkki ma peaks ise õpetajaks hakkama, võib-olla söön oma sõnu ja seisan ka nimekirjaga klassi ukse ees? Okei, põhikoolis ja gümnaasiumis on see väga arusaadav, aga ülikoolis on see veidi overkill.
Sama kehtib ka töö juures, siin artiklis on päris hästi kogu see teema kokku võetud. Lühidalt kokku võttes - mõõdupuuks ei peaks olema istutud tunnid, vaid eesmärk: https://www.elisa.ee/et/uudised/tagumikutundides-tulemusi-taga-ajada-eilne-paev
Praeguseks kõik ja aitäh, et lugesid!
Comments