"Oodake siin, meil on teile sõnum," öeldi mulle lennujaamas - ja nii algas minu Kanada seiklus

Tervitused Kanadast! Minu nimi on Silva ja siia blogisse kavatsen teha sissekandeid oma suvest Kanadas. Kanada tõmbas mind enda poole seetõttu, et siin on väga ilus loodus, toredad inimesed ja eestlastel on võimalus WHV (working holiday viisaga) siia lühiajaliselt elama tulla. Varasemalt olen lühemat või pikemat aega elanud Uus-Meremaal, Hawaiil, Californias, Georgias, Austraalias, Inglismaal, Hispaanias, Norras ja Soomes.

Viimased päevad Eestis.

Nagu ikka ei möödu ükski reis ilma seiklusteta, nii ka seekord. Kõigepealt lendasin Tallinnast Londonisse, olin seal ühe öö ja siis edasi Montreali ning Montrealist Torontosse. Õnneks üle Atlandi lend ei olnud seekord midagi hullu, kui viimane kord üle Atlandi Panamasse lendasin mõtlesin küll, et Jeesus Maria, kui pikk ja tüütu, jube keeruline oli 9-10 tundi lennukis istuda. Londonist Montreali oli selline 7 tunnine sõit, jõudsin korra silma kinni panna ja kaks filmi ära vaadata ja olingi kohal. Suht mugav ütleks. Õnneks olin suht väsinud kuna eelmisel öösel jõudsin Londonis hotelli alles kell 2 öösel, kuna pidin sõitma ühest lennujaamast teise, mis tähendas umbes 1,5-tunnist rongisõitu. 

Armas Kerli viskas lennujaama ja tegi sellise nunnu pildi

Kanada mulje on esmapilgul väga positiivne ja inimesed on mega sõbralikud ja abivalmid, mis on positiivne, kuna seekord oli kodust ära tulek eriti keeruline ja olin natuke kurb. Okei, mitte isegi natuke kurb vaid pisarates lausa Tallinn London lennu peal. Vist on nii, et mida vanemaks saad seda keerulisem on kodust ära kolida. See hotell, mille ma Londonis bookisin oli ka muidugi “classy”, ei oska isegi kirjeldada, nägi välja nagu odav ja haisev bordell, maksin selle eest 80 eurot öö. Mõtlesin, et ei hakka siis kõige odavamat võtma, ehk saab mingi enam vähem toakese, aga Londonis tõesti hind ja kvaliteet on nii lappes. Ja sinna saamine oli ka omaette kino, jõudsin kohale peale südaööd, Bolt'i oli praktiliselt võimatu saada, mingi neli juhti võtsid vastu tellimuse ja canceldasid ära ja lõpuks üks siis viis mu 10 minuti kaugusele hotelli ja sõidu eest küsiti ei rohkem ega vähem kui 35 eurot. Vähemalt olin rahul, et kohale jõudsin kenasti!

***

Hommikul oli vaja lennujaama tagasi saada ja selle jaoks bookisin eelmine öö receptionis hotelli shuttle, mis maksis mulle 15 poundi. Hommikul põõnasin viimase minutini ja 8.30 pidin hakkama lennujaama poole sõitma. Läksin siis receptionisse ja küsisin selle onu käest, et kas shuttle on juba ees ja too vastas India aktsendiga, et “I AM THE SHUTTLE”. Ma ei tea, miks see olukord minu jaoks nii naljakas oli. Eelmine õhtu oli ta mulle öelnud, et shuttle väljub iga poole tagant, aga seda ma jah ei aimanud, et ta ise ongi shuttle. Igal juhul onu ütles, et puhka veel jalga ja joo kohvi varsti hakkame minema :D Nii ma siis tegin, tema oli ikkagi ju shuttle ja tundus, et tal oli paindlik graafik! Lennujaama sõites ta veel küsis, et kust ma pärit olen, mille peale vastasin et Eestist ning too uuris, kas Eesti on Lõuna-Ameerikas. Classic!

***

Tavaliselt reisin ma seljakotiga, aga seekord otsustasin käsipagasi suuruses kohvri kasuks, mõtlesin et mugavam, ei pea seda rasket seljakotti tassima, õlad ja selg alati haiged kui mingi pikem reis on seljakotiga. Selle väikse kohvriga nii mugav ringi rullitada. Aga Londonist startides jäi minu pagas neile hambu ning kästi panna pagas alla ja arvuti välja võtta. Olgu siis, las panevad alla, mõtlesin ma.

***

Bänger hommikusöök oli Gatwicki lennujaamas vähemalt

Montrealist Torontosse lend oli ka huvitav, või üldse see Kanada immigratsioon. Meil oli Montreali jõudes mingi keiss, et ei saanud tavapäraselt selle tunneli või mingi trepiga lennukist väljuda, kuna nad ütlesid, et lennujaam on nii busy, GrandPrix või mingi üritus oli parasjagu toimumas, öeldi et peame lennukist väljuma mingis spetsiaalses sõidukis, mis siis oli nagu mingi futuristlik buss ma ütleks, käis üles ja alla mingi vedrustusega ja 2 tunnalt oli ka peas. Et see buss siis pargiti lennuki uksega kohakuti ja pidime otse bussi astuma. Ma olin väga excited, kuna sellise bussiga pole varem liigelnud.

Tunnaldega buss

Kui kõik rahvas peal oli lasi siis buss end alla, viis meid otse immigratsiooni dokumentide kontrolliks. Mina suutsin seal kuidagi vales suunas ajama panna ja lõpuks olin seal mingis secondary kontrollis, kuna mul polnud passis mingit templit. Kui lõpuks tore immigratsioonionu mind õigesse kohta juhatas, siis kontrolliti tavapäraseid asju, et mida tegema tulen Kanadasse, kas reisikindlustus kehtib terve viisa perioodi jne. Lugesin kuskilt, et kui reisikindlustus nt. kehtib 6 kuud, siis antakse ka viisa ainult kuueks kuuks.

Okei viisa käes jalutasin siis oma väravasse, kus boardingut tehes see naine ütleb mulle, et oodake siin kõrval meil on teile üks sõnum. Ma mõtlesin, et mis siis nüüd, et kas mingi business class upgrade äkki??? Tädi rääkis telefonis kellegagi prantsuse keeles, siis tuli mingi teine töötaja sinna ja lõpuks seal neljakesi seisid ja arutasid midagi. 

Muidugi olin ma full confused, kuna prantsuse keelest ei saa ma sõnagi aru, aga kõik teised reisijad olid nad juba pardale lasknud ja sain lõpuks aru, et asi oli mu selles pagasis, mis nad alla toppisid. Selle prantsusekeelse jutuvada keskel luges see töötaja kuskilt paberilt inglise keelse lause, et “customs didn’t clear the baggage” ok see oli juba ka mulle mõistetav- pagas on tollis kinni. Kahtlustan, et süüdlaseks võisid olla mu Eestist kaasa toodud küüslaauguleivad. Ühed pistsin öösel rongis nahka, aga teised jäid kohvrisse.

Roosa põrsake

Lõpuks seda minule lubatud sõnumit ei tulnudki ja nad lihtsalt ütlesid, et mine pardale, okei vähemalt ise olen siis lennukis, pagas pagasiks. Õnneks oli mul airtag kohvri küljes ja nägin, et vähemalt asume kohvriga samas lennujaamas. Et kui ongi kadunud pärast kuskil, siis oleme vähemalt ühes riigis.

Aga see pole veel kõik!

***

Jõudsin siis lennuki peale lõpuks ja piloot ütles, et kuna Toronto lennujaamas on nö. liiklusummik, siis me ei saa startida ning peame lennukis 50 minutit ootama, kuni antakse luba startida. Rõhutas veel mitu korda, et see pole nende süü, nemad on ammu valmis, aga lennuliiklust opereerivad inimesed ei anna luba, kuna Torontos on mega lennuliikluse ummik. Olgu siis nii, kasutan seda aega ära ja kirjutan seda blogi senikaua.

Tsau praegu!

***