Välismaal elamise valud ja sport, millest ma siiani aru ei saa
- Jun 19
- 4 min read
Nüüdseks olen juba kuu aega DC-s elanud ja töötanud. Viimased kaks nädalat on möödunud suht töiselt, nii et mingeid põletavaid uudiseid mul pole. Olen päris palju ringi tuuseldanud - käinud pesapallimängul, šoppamas ja nagu DC-s kombeks, networkimas. Samuti mu blogi sai just 1-aastaseks, nii et palju õnne 🎉🎉🎉
Mu landlordid kutsusid mind pesapallimängule ja päris suur punt oli meid seal lõpuks koos. Kuna mäng toimus esmaspäeval, siis suundusingi pärast tööd kohe sinna. Pesapallist ma mitte midagi ei tea, aga lõbus oli ikka.
Paar pilti ka.
Üks tore uudis oli see, et sain Turundajate Liidule enda lõputöö kohta ühe artikli kirjutada. Kuidagi tore tunnustus oli see mulle, kuna nii palju energiat läks selle kirjutamise peale, siis oli päris tore näha, et keegi seda märkas. Eriti veel, kuna ma jäin lõpuaktusest ilma. Artiklit saate lugeda siit: https://turundajateliit.ee/loputoo-kas-sa-ei-saa-naljast-aru/
Päris äge oli näha kursakate pilte ja videosid aktusest, kõik olid mega tublid ja ilusate outfittidega, nii et palju õnne meile kõigile.
DC elust veel.
Käisin kuulamas istungit nimega "Examining Local Needs in Disaster Recovery," kus arutati seda, kuidas USA aitab kogukondadel pärast looduskatastroofe taastuda. Näiteks kui kiiresti jõuab abi inimesteni pärast orkaane, üleujutusi ja tulekahjusid. Päris palju räägiti sellest, kuidas sageli jõuab abi inimesteni liiga aeglaselt ning kuidas kogu seda süsteemi tõhusamaks muuta.
Kas leiate mu üles?
Enne DC-sse kolimist rääkisid kõik, et kõige olulisem asi on siin networkimine. Et pead inimestele ise kirjutama ja neid kohvile kutsuma. Ja töö juures on samamoodi, et me võiksime nädalas korra või kaks kellegagi kohvil käia.
Need inimesed siis võivadki olla kas meie enda bossid või näiteks hill stafferid, ehk siis inimesed, kes Kongressis töötavad.
Täna käisin ühe inimesega meie ettevõttest networkimas ehk kohvi joomas. Ja see on täiega tore võimalus uurida inimestelt nende elu kohta ja kuidas nad on oma karjääris siiani jõudnud.
Üldse on see aeg siin Ameerikas huvitav olnud. Inimesed nagu tahavad sind igas mõttes aidata elus, karjääris või ükskõik milles edasi. Ma arvan, et sellist asja pole mul kunagi elus olnud, et nii palju võõraid inimesi on valmis aega võtma ja sinu eest mõne hea sõna kellelegi kostma. Ja muidugi ollakse siin ka kiitustega väga lahked. Ma pole sellega üldse harjunud.
Ja mitte ainult hea sõna, vaid nagu võtma aega oma kallist päevast, et sinuga kohtuda, minna kellegagi rääkima, et sind aidata või noh ükskõik, mis abi sul on vaja, alati on keegi, kes teab kedagi, kelle peale saab loota.
Aga samuti ei lähe ma inimestega kunagi kohtuma selle mõttega, et neilt mingit teenet paluda. Ma nagu olen alati lihtsalt enda plaanidest rääkinud ja pigem huvitavad mind rohkem teiste inimeste lood ja millega nemad tegelevad.
Samuti minu elu on väga unrelatable, pigem selline kaootiline ja keegi väga ei samastu sellega, mida ma oma eluga teinud olen :D Või noh mul on tunne, et mul on aastate jooksul mingi 100 erinevat elu olnud, täna just rääkisin kellelegi, et ma olin ükskord tõstukijuht Uus-Meremaal kiivide pakkimise laos :D Aga tõele au andes, I wouldn’t have it any other way.
Ootan huviga, kas see aeg ka minu jaoks kunagi kätte jõuab kui ma enam ühtegi plaani ei tee, ostan metsa maja, võtan koera ja hakkan kodust elu elama. Vahepeal kõlab see mõte nii romantiliselt ja ilmselt mingi aeg see juhtubki. Aga enne seda on mul veel mingi 100 plaani.
Ma vaatan inimeste yt vloge, kes on mingi laheda kodu endale Eestis ostnud ja siis võtan kv lahti ja hakkan vaatama mingeid elamisi kõige random kohtades. Paralleelselt avan ka cv keskuse ja vaatan tööpakkumisi. Ja siis olen nagu heas mõttes kade inimeste peale, kes täpselt teavad, mis nad tahavad ja suudavad selle stabiilsuse saavutada.
Vahepeal ma tahaks ka vähem kaootiline olla, jala maha panna ja öelda, et nii, nüüd on otsus tehtud. Ainuke kord kui mina stabiilsust tunnen on siis kui mul on mingi järgmine plaan või kolimine õhus… Mõni targem inimene, kes loeb ehk oskab diagnoosi sellisele käitumisele panna.
Aga tegelikult kõikidest nendest kohtadest, kus ma elanud olen on DC kõige potentsiaalsem koht, kuhu ma võiks pikemalt elama jääda. Äkki ma saaks sellise töö, kus ma saan Euroopa ja USA vahel reisida, see oleks mu dream come true. Sest nagu kodu on ilmselgelt alati Eestis.
Mu üks probleem on ka see, et kui mul mingi mõte pähe tuleb, siis mul on full tunnel vision. Näiteks selle DC-sse kolimisega. Ma lihtsalt nägin meie kooli campusel ühte plakatit, kus oli kirjas, et kandideeri DC-sse tööle ja mingi klikk käis ajus ära ning mul nagu polnudki varianti :D See sai mu uueks obsessioniks ja selline tunne oli, et see on absoluutselt ainuke asi, mida ma üldse sellest elust tahan ja ma pean selle saama :D
Aga sellise elustiili puhul on ka mure selles, et sul on sõpru igas maailma otsas, aga enamus ajast 0 turvavõrku. Ma olen selles mõttes küll blessed, et siin olles on mul nii paar inimest tekkinud, kellele saab helistada kui jama on majas. Aga suures pildis pead ikkagi hyper-independent olema.
Aga ju peab praegu nii olema, vähemalt ei hakka igav.
Üks podcasti soovitus ka, täna trennis kuulasin ja täiega huvitav kuulamine oli. Väga meeldis üks mõte, mille Liisa välja tõi. Ta rääkis sellest, milline privileeg on tegeleda sellise asja nagu enesearenguga. Ja ma olen alati mõelnud, et meil on nii palju inimesi, kellel pole isegi baasvajadused siin elus kaetud. Toit, vesi, katus - nende viimane prioriteet siin elus on eneseareng. Kui sul on elus vedanud ja sulle on antud ressursse, et selliste teemadega tegeleda, siis ole väga tänulik ning ära heida teistele ette, et miks nemad seda ei tee. Nad võib-olla ongi ellujäämisrežiimil. Ja ma pole kindel, kas kõiki Pandora laekaid tulebki siin elus avada.
Praeguseks kõik ja aitäh, et lugesid.
Comments