Puhkus Floridas ja üks asi, mida ma enam kunagi ei tee (ma arvan)

Viimased nädalad olen veetnud oma maist vara pakkides ja asju orgunnides. Otsustasin, et olen väikese puhkuse ära teeninud ja tulin nädalaks ajaks Floridasse, et päikest võtta ja närve taastada. Samuti jõudsin ma sellel nädalal ka oma truu sõbra maha maha müüa.

Kuidas ma tühja rehviga autot müüma läksin

Auto müük läks mul nii, et reedel oli viimane tööpäev ning esmaspäeval müüsin auto maha. Ideaalne selles mõttes, et ilma autota poleks ma saanud tööl käia, nii et ajastus oli perrrfektne.

Veider oli see, et mingi kaks nädalat järjest kirjutasid mingid scammerid ja ma matsin juba vaikselt plaani maha, et selle auto maha saan müüdud saan. Aga siis kirjutas üks huviline (kelle Fb profiil nägi samuti nagu scammeri oma välja), et on huvitatud ja tahab proovisõidule minna.

Saime kohaliku toidupoe parklas kokku ja ma tükk aega enne seda mõtlesin, et kas ma peaks ise kaasa minema temaga, kui ta läheb proovisõitu tegema, või kuidas see käib siin. Veidi nagu põdesin, et äkki on mingi creeper ning ma küll ei kavatse mingi 800$ pärast oma eluga riskida 😆

Mõtlesin, et vaatan laivis üle, mis vaib tal on ja siis otsustan jooksuvalt. Õnneks tundus ta väga okei inimene, selline noor kutt, käis ka samas koolis, kus mina ja mõtlesin, et davai, hüppan kõrvalistmele. Samal ajal, kui ta proovisõitu teeb, saan ma kõikidest autoga kaasa tulevatest mugavustest rääkida 😄

Ütlen ausalt, et autoga sõita ta väga ei osanud. Tuimalt keeras kõikidele teistele autodele ette. Aga tema ainuke kommentaar peale sõitu oli, et: "drives smooth" 😄

See oli ühtlasi ka esimene ja viimane proovisõit, mis minu autoga tehti, ja huviline ütles kohe, et võtab ära. Auto oli 1000$-ga müügis ja ta tingis 800$ peale, millega ma olin superrahul, sest ma ise maksin selle auto eest sama hinna põhimõtteliselt, isegi natuke sain peale. Aasta parim investeering 😅

Leppisime siis kokku, et ta ostab auto ära ja järgmisel päeval saame kokku ja annan talle auto üle. Lähen siis mina järgmise päeva hommikul koduuksest välja ja näen, et auto rehv on täiesti töss. No nii palju siis heast õnnest. Helistasin paar rehviparanduse kohta läbi ja õnneks üks töökoda sai mind kohe vastu võtta.

Andsin ka ostjale teada, et selline jama ajastus, et mul on rehv töss ja et sõidan seda parandama. Vedas tal, sai omale uue rehviga auto. Samas on hea, et see juhtus enne, ma poleks tahtnud talle katkise rehviga autot müüa.

Jama ju, kui ostad auto ja järgmine päev on rehv katki, mõtleb, et ma müüsin talle meelega mingi katkise rehviga auto. Selles mõttes oli mul ikkagi hea meel, et sain selle ise ära parandada, siis endal ka süda rahul, et kõik on korrektne. See pull läks mulle muidugi 100$ maksma. Aga elame edasi! 800 oli väga soliidne hind selle auto eest saada ja ta ei hakanud jaurama ka, kui ütlesin, et alla 800 ei anna ära, niiet win-win.

Üks asi, mida ma enam kunagi ei tee (ma arvan)

On ilma autota kuskile USA-s puhkama minna. Päris nadi on siin jalamees olla, eriti veel Floridas. Ma ei tunne seda üheski muus riigis, aga siin on lihtsalt see ühistransport nii jamps. Oleneb jällegi muidugi kohast, aga see ajakulu, mis ühest kohast teise liikumise peale läheb, on ikka väga rets.

Floridas olin ma nädalakese Fort Lauderdale nimelises kohas, mis asub umbes 45 minuti autosõidu kaugusel Miamist. Kuna minul autot ei olnud, siis võttis mulle sinna jõudmine aega umbes 3 tundi. Ja tagasi Miamisse sõites jäi mu buss hiljaks, mistõttu jäin ma rongist maha ning pidin järgmist rongi 2 tundi ootama.

See pole väga lõõgastav puhkus, kui ma pean pool päeva nagu tola busside ja rongide järgi jooksma...

Okei kui sa lähed näiteks nädalaks New Yorki, siis tõesti pole autot vaja, kuna seal saab metrooga kenasti asjad aetud. Aga igal pool mujal on see võimatu.

Plus veel kõikide kompsude vedamine - huh, ühesõnaga mul on asap uut autot vaja. Seekord võiks midagi uhkemat vaadata, kütuseluuk võiks küljes olla ja nii...

Auto on selles mõttes ka vajalik, et mulle meeldib ringi liikuda ja nädalavahetustel väikestel road trippidel käia. Paljud tudengid, kellega ma näiteks Utah's koos õppisin olidki kogu aasta pmst seal meie väikeses linnas, kuna neil ei olnud liikumisvahendit.

Ja meie linnas ühistransporti lihtsalt ei eksisteerinud. Minu arust on see lihtsalt kurb, kui elad nii ilusate rahvusparkide ja kõikide võimaluste keskel ja kuskile minna ei saa. Ma ei viitsi niimoodi. Pigem hoian muude asjade pealt kokku ja kulutan selle raha auto peale.

Aga okei, ma ei kurda, tegelikult suures plaanis on mul ikkagi väga hästi kulgenud kogu see kolimise/müümise/pakkimise pull.

Ja Floridas on ka mõnus. Olen päikest võtnud, ookeanis sulistanud üle pika aja, mis on lihtsalt nii mõnus. Mind you, ma elasin praktiliselt kõrbes 9 kuud kõrbes, nii et jälle vee ääres olla - on fantast.

Muidugi on ka suur osa minu puhkusest läinud lõputöö kirjutamisele. Ma üritasin õhtuti selle kirjutamisega tegeleda, et päeval chillida saaks, aga ühel päeval oli küll nii, et ei saanud ninagi uksest välja pista ja istusin terve päeva arvutis. Järgmisel esmaspäeval on lõplik esitamise kuupäev, peale seda saan jälle rahulikult hingata.

Nägemist Utah!

Igal juhul väljakolimine praegusest elukohast läks suhteliselt libedalt. Kuna auto sain ma müüdud täpselt kaks päeva enne Utahst äraminekut, siis sain õnneks kõik asjad enne aetud.

Carly oli jälle mu päästeingel ja viis mu isegi Vegasesse lennu peale. Nagu see oli nii armas lihtsalt, sest tema jaoks oli see 5 tundi sõitu edasi tagasi, aga ta ikka pakkus, et viib mind ära. Nii nunnu!

Käisime Vegases Cheesecake Factorys söömas ja lobisesime elust ja asjadest. Nagu ka see nimi reedab, siis Cheesecake Factoryl on maailma parim juustukook. Illustratsiooniks ka pilt teile.

Ma olen sada korda siin blogis maininud, aga mainin ühe korra veel, et damn kuidas mul ikka vedas, et ma Carlyga tuttavaks sain. Ta on mind 100 korda hädast välja aidanud ja ta on üldse üks kõige lahkemaid ja heasüdamlikemaid inimesi, keda ma ever kohanud olen. Ja lisaks on ta veel nii hea vestluskaaslane, et nagu sa võidki temaga tundide viisi juttu puhuda ja terve aja on huvitav.

Igal juhul oli jube kahju kuidagi ära minna ja oma asjakesi seal pakkida ning kõigile tsau öelda. Aga noh selline see eluke on kui nii püsimatu isik oled. Carly veel ütles, et ta paps oli öelnud, et Silva on alati meile tagasi oodatud kui ta tahab tagasi tulla. Nagu kui freaking armas 🥹

Endal ka parem tunne ringi rallida kui tead, et vähemalt on alati kuhugi tagasi minna siin. Obv ma tean, et Eestis on alati kodu ja sinna mind alati oodatakse, aga kui kuskil välismaal elad, siis on hea teada, et ka lähemal on keegi, kelle peale alati loota saab.

Utah sai väga koduseks küll tegelikult mulle ja uskumatu kui kiirelt see aeg seal läks. Alles ma istusin ju Vancouveris lennuki peale ju ja olin on top of the world, et saan Ameerikasse kolida.

Igal juhul täpselt nii kaootiliselt see eluke mul siin käib.

Aitäh, et lugesid, praeguseks kõik ja järgmise korrani!