Räägin lähemalt oma tööst ja USA tervishoiusüsteemist

Viimased nädalad on suhteliselt töiselt möödunud ja mingeid suuri seiklusi vahepeal olnud ei ole. Mõtlesingi, et räägin selles postituses oma tööst. Uskumatu, et seda semestrit on jäänud veel põhimõtteliselt 10 nädalat ja ongi minu Ameerika koolipõlv läbi. Judinad jooksevad üle selja, kui mõtlen, kui kiirelt see aeg on läinud.

Mis ma töö juures teen?

Nagu ma ühes oma eelmises postituses mainisin, saan ma töötada maksimaalselt 20 tundi nädalas. Praegu töötan 15-20 tundi nädalas, sest samal ajal pean ma ka koolis käima, lõputööd kirjutama ja rohkem ma ausalt öeldes ei jõuakski. Mingeid kindlaid kellaaegu ette pole öeldud, millal ma seal laua taga istuma pean, aga üritan ikkagi ligi 20 tundi nädalas täis teha, sest palka on ju tore saada.

Kool on mul sellel semestril teisipäeviti ja neljapäeviti. Nendel päevadel on tundide vahel väike paus ja siis teengi 1-2 tundi tööd. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel teen tavaliselt 5-6 tundi tööd ja nii saan oma 20 tundi nädalas täis.

Minu töö on väga sarnane sellega, mida ma ka Eestis tegin, ehk turundus, ja minu tööks on hoolitseda meie kooli campus store'i e-poe ja sotsiaalmeedia eest. Mul on ka üks kolleeg, kes vahepeal käib ja aitab nende asjadega, aga ta pigem käib siis kui aega on.

Näiteks eelmisel nädalal tegin ma kolm photoshooti sõbrapäeva kampaaniate jaoks. Need on alati sellised toredad päevad, kus saad oma creativity tööle panna. Otsisingi Pinterestist inspot ja üheks asukohaks valisin raamatukogu ning päris ägedad pildid tulid välja, arvestades neid vahendeid, mis meil antud olid. Panen siia ka paar tükki.

Üldiselt ongi siis minu ülesanneteks Instagrami sisu toomine, meiliturundus, e-poega seotud tegevused ja kõik muu, mis turunduse alla käib. Ütleme nii, et tööülesanded on täpselt sellised, nagu sa ise paremaks pead neid teha, mingeid juhtnööre ega struktuuri meil pole.

Minu jaoks on selline kaootiline töökorraldus veidi liig, kuigi mulle vabad käed meeldivad, siis mul on ikkagi töö juures mingit korda ja struktuuri vaja, a la millal tuleb uus kaup jne, sest turunduses on seda oluline teada, et saaks kampaaniaid planeerida. Samas on see jällegi hea kogemus, näha mingit teistsugust töökorraldust ja seda, kuidas ise tulevikus paremini teha.

Ühesõnaga, mul on 10 nädalat veel tööl käia. Vähemalt töökaaslased on mul mega toredad ja ajapikku olen nendega päris hästi ära connectinud. Aga appi, mõelge, 10 nädalat ainult veel. Kooliga tahaks ühelepoole saada, aga USA-st lahkumiseks ma veel tõesõna valmis pole. Küll aga igatsen tuttavaid nägusid ja Eesti toitu, seda pean tunnistama.

Kyle tuli tööle saatma

USA tervishoiusüsteem

Ühes tunnis oli meil ülesandeks välja mõelda, kuidas toimiks riigis perfektne tervishoiusüsteem. Kõigil rahvusvahelistel tudengitel paluti tutvustada, kuidas nende riigis asjad käivad. Ütleme nii, et kuulates Ameerika inimeste kogemusi tervishoiusüsteemiga, olen ma jätkuvalt tänulik selle eest, kuidas meil Eestis asjad on.

Selge see, et ükski süsteem ei ole ideaalne, aga vähemalt saab meil kiirabi kutsuda, kui häda käes ja abi kui sul on tõsine mure. Üks mees näiteks jagas lugu, kuidas ta naine sai insuldi ja pidi ooteruumis tunde ootama enne, kui arst temaga üldse tegeleda sai. Teine rääkis, kuidas EMO ooteruumis keegi laivis veritses ja lihtsalt polnudki midagi teha, pead ootama oma korda. Neid lugusid võibki rääkima jääda.

Ameerikas toimib tervishoiusüsteem nii, et kui oled madalapalgaline või pensionär, kvalifitseerud näiteks Medicare'i või Madicaid'i alla, aga kui oled tööealine ja teenid üle teatud summa, siis saad kas tööandja kaudu tervisekindlustuse või maksad ise kindlustusfirmale. Suur probleem on aga inimestega, kellel on küll töö, aga tööandja ei kata tervisekindlustust ja kes ei jaksa ise eraldi kindlustusfirmale maksta. Siis hoiad hinge kinni ja elad jumala armust!

Samas ei ole USA süsteem kõige hullem, meil on ka tudengeid arenguriikidest, kes rääkisid, et nad lihtsalt ei jäägi haigeks, sest neil seda luksust pole. Õpetaja jagas lugu, et tema pidi ühel hetkel maksma umbes 12 000 USD aastas tervisekindlustust, kui ta töölt ära tuli. Töölepingu katkemisega ta tervisekindlustus lihtsalt lõppes. Ühesõnaga, panime siis pead kokku ja välja ei mõelnud me mitte kui midagi.

Lihtsalt vaidlesime selle üle, kes peaks vastutama sinu tervise eest, kas sina või riik? Õpetaja käis sellise hüpoteesi välja, et keegi, kes on teinud 40 aastat suitsu ja alkoholi joonud peaks maksma tervisekindlustuse eest rohkem kui keegi, kellel on tervislikud eluviisid. Mina arvan, et ei pea.

Kui sa oled terve elu söönud tervislikult, teinud trenni ja joonud smuutisid, ei garanteeri keegi sulle, et sa elad pika ja terve elu. Lapsepõlvest mäletan küll, et tavaliselt need külaparmud, kes pole pool elu kainet päeva näinud elavad vaat et kõige kauem. Samamoodi võid 40 aastaselt mõne karmi haiguse saada, mis su jalust niidab. Keegi ei tea, millal temal läheb arstiabi tarvis, niiet minu arvamus on see, et üheskoos panustades saab palju rohkem tehtud.

See on lihtsalt väga individualistlik mõtlemine, et kui minul ei lähe vaja, siis ma ei panusta. Panustadki südamerahu pärast, et kui 5,10,15 aasta pärast on tarvis, siis on meil vähemalt süsteem, kus sa ei pea muretsema, et kiirabi väljakutsumise eest maksad 2000€. Plus haiglatasud veel pärast otsa.

Ja kui endal pole vaja, jumal tänatud, äkki mõnel su pereliikmel või naabril läheb vaja. Jällegi, ma ei ütle, et meil Eestis veatu süsteem oleks, aga kui võrrelda seda paljude teiste riikidega, siis meil on ikka suures pildis asjad jonksus.

Meil on muidugi see eelis ka, et meie toit Euroopas on kõvasti tervislikum kui Ameerikas. Asjad, mida siin müüakse, oleks Eestis illegaalsed. Suhkrusisaldus kõigis toodetes on ikka meeletu ja noh, kui oled lapsest peale harjunud nende maitsetega, siis oledki sellest terve elu sõltuvuses.

Ma ei kujuta ette kui palju raha tervishoius nad kokku hoiaks, sellega, kui toidutööstus oleks rohkem reguleeritud ja inimestele sellist crappi sisse ei söödetaks. Ja ma üldse ei judge neid inimesi - see kõik ongi jube maitsev ja sõltuvust tekitav ning väga keeruline on end õigele rajale ajada, kui oled terve elu niimoodi söönud.

Aga olgem ausad see kõik ongi üks suur äri: kindlustusfirmad, toidutööstus ja kõik, kes sealt vahelt teenivad miljardeid. Meie koolis on reaalselt Chick-fil-A, KOOLIS!! Ma ütlesin ka õpetajale, et see on wild, kes lubab kooli sisse panna kiirtoidukoha?? Aga see on siin väga normaalne ja enamus koolides on neid veel mitu. Et mis paremast tervishoiusüsteemist me siin üldse räägime.

Ja keegi kohalik tõi ka välja, et jalgsi liikumise võimalused on nii kesised, et inimestel ei jäägi muud üle kui autoga igale poole sõita. Jumala õige point. Kui panedki kokku kesised liikumisvõimalused ja ebatervisliku toidu, siis pole ime, et tervishoiusüsteem on üle koormatud ja igast küljest lappes. Vähemalt on meil siin koolis mõned tasuta trennid - üritan ikka iga nädal Pilatesesse minna ja iga kord on klass puupüsti täis olnud, mis on tore.

Sellest võikski rääkima jääda, aga läheb juba pikale. Mul on üldse väga palju mõtteid, kuidas seda süsteemi siin paremaks muuta, võib-olla ma peaks ise puldis olema. Kõrvalt ju on lihtne hinnaguid anda, aga keerulisem on ise midagi ära teha.

Mis veel toimunud on?

Käisime Carly ühe sugulase äsja ostetud majas, ja see on reaalselt mu dream house. See on nagu üks kõige ilusamaid majasid, kus ma käinud olen ja kui ma tulevikus majaomanik olen, siis mul on täpselt sellist maja tarvis. Nad panid mind tugitooli istuma, panid pleedi peale ja söötsid soojasid kaneelirulle sisse. Ameerika külalislahkus!

Sõbrapäeva puhul kutsusin Carly ja ta sugulase külla ning küpsetasime koos küpsiseid, mis oli ka mega tore. Ma tahtsin, et nad õpetaksid mulle, kuidas päris American chocolate chip cookies'eid tehakse.

See kinder seal peal oli minu leiutis, aga reaalselt need olid 10/10 küpsised.

Enamus ajast üritan ikka tervislikult süüa

Tänaseks kõik ja aitäh, et lugesid.