Uus töö, uus kodu ehk esimesed nädalad Washingtonis

Elu DC-s käib mingisuguse teise kella järgi. Viimase kahe nädala jooksul on toimunud nii palju, et sain oma magistrikraadi kätte (yay), töö kaudu olen igasugu üritustel käinud ja uude koju sisse kolinud. Samuti õnnestus mul esimest korda töö kaudu käia USA Kongressi istungil, mis oli väga äge kogemus. Esimesed muljed DC-st on sellised, et igavust siin tundma ei pea - kogu aeg midagi toimub.

Minu uus töö

Tööl käin ma esmaspäevast neljapäevani 9.30-st 5-ni. Mulle väga sobib selline graafik, et reeded on vabad ja saan DC-d avastada. Siiani on minu tööülesanded põhimõtteliselt olnudki Kongressis toimuvate istungite kohta memode koostamine, üritustel käimine ja mingite jooksvate ülesannetega tegelemine.

Kõige põnevam on siiani olnud istungite coverdamine. Ehk siis põhimõtteliselt üks istung kestab tavaliselt 3-5 tundi ning mina kas käingi laivis kuulamas või vaatan järelsalvestust ning panen kirja kõik, millest sellel istungil räägiti.

Sel nädalal käisimegi siis kolme teise interniga kuulamas istungit, kus praegune USA rahandusminister Scott Bessent andis Kongressi ees aru järgmise aasta Rahandusministeeriumi eelarve teemal. Nagu te võite arvata, oli päris tuline arutelu. Kõik need istungid on avalikud ja järelvaadatavad, kellel on huvi kuulata.

Järgmine hearing, mida ma pidin coverdama, oli seotud gamblimisega, prediction marketitega ja sellega, kuidas lapsi spordiennustuste maailma varakult tõmmatakse ja nad sõltlasteks tehakse. Päris huvitav teema ja õppisin päris palju selle kohta, kuidas selline sõltuvus üldse tekib ning kuidas firmad seda ära kasutavad.

Ühesõnaga seal istungil arutatigi seda, kas praegused piirangud on piisavad või tuleks seda maailma kuidagi karmimalt reguleerida.

Panen siia näiteks ühe hearingu, kui keegi tahab vaadata, kuidas need Kongressis välja näevad. See toimus küll juba aprillis, aga siin räägiti ka Eestist, ehk pakub kellelegi huvi. Sabotage in the Baltic Sea, implications for European security, and lessons for the Indo-Pacific: https://www.foreign.senate.gov/hearings/sabotage-in-the-baltic-sea-implications-for-european-security-and-lessons-for-the-indo-pacific

Mis veel?

Mul õnnestunud veel erinevatel üritustel käia. Näiteks mind saadeti ühele suurele pensioni- ja investeerimiskonverentsile, mis toimus ühes mega ilusas hotellis. Minu ülesandeks oligi kohale minna ja kirjutada üles, millest konverentsil räägiti.

Seal oli väga palju inimesi ja lahe oli see, et iga kord, kui ma nendel üritustel käinud olen, siis olen saanud networkida ägedate inimestega.

Vanasti oli networkimine mu õudusunenägu, aga kuna DC-s on inimesed väga avatud ja suhtlemisaldid üldiselt, siis on see siin nii loomulik ja lihtne. Üks asi, mida ameeriklased oskavad väga hästi teha, on rääkimine.

Hellasin täna oma armsa onutütrega, kes on ka USA-s elanud ja jõudsime järeldusele, et ameeriklaste külalislahkus (ja suhtlemisoskus) on üldiselt mingi next level tase. Nende oskus rääkida erinevatel teemadel ja võõrastega kiirelt connectida - selles on ameeriklased maailmameistrid.

Uus kodu

Külalislahkus juhatab ka mu järgmise peatüki sisse.

Ma vist ei rääkinud eelmises postituses, kuidas mul kolimine läks. Ühesõnaga olen mõnusalt oma uues kohas sisse seadnud. Mul on siin oma väike stuudio, mille eest ma maksan 1200$ kuus ja ma olen sellega üli rahul. Selle piirkonna kohta, kus ma elan, on see täielik jackpot!

Ja mul on maailma parimad üürileandjad. Eelmises postituses mainisin ka, et nad on minu selle õpetaja sõbrad, kes mul DC-s aitas töö ja elukoha leida.

Sisse kolides ei pidanud ma mitte millegi pärast muretsema, isegi sool, pipar ja wc-paber olid korteris olemas.

Lisaks ei küsinud nad minult isegi deposiiti ning pakkusid ise, et kui üüriga maksmise pikendust on vaja, siis saab ka seda. Plus esimesel nädalal, kui ma siia sisse kolisin, oli neil pidu, kuhu nad ka mind kutsusid ja tutvustasid kõigile. Nii nunnu ju!

Tõesti, kätel on mind siia DC-sse kantud. Ma olen nii-nii tänulik, et ma saan siin elada ja kogeda seda elu.

Muidugi on ka pinget olnud. Näiteks muretsesin hullult, kas ma ikka saan hakkama seal töö juures ja ikkagi täiesti uus keskkond ja kõik, aga siiani olen ainult positiivset tagasisidet saanud ja mul on mega hea meel, et mind usaldatakse nii palju, et saadetakse igasugustele üritustele jne.

Isegi kui mõni viga tuleb sisse, siis ma ei karista end enam nädalaid selle pärast, et kuidas ma ikka mingi asja "pekki" keerasin. Vanasti olin ma ikka enda vastu armutu, aga olen aru saanud, et niimoodi kaugele ei sõua.

Ühesõnaga elu on hetkel mõnus. Lõpuaktusele Eestis ma ilmselgelt minna ei saa, kui mõni kursakas loeb, siis plaksutage ikka aktusel ka, kui minu nime kuulete :D Ja palju õnne meile kõigile, wild ride oli see 2 aastat, isegi ei suuda uskuda, et nüüd on see kraad taskus. Loodan, et saan seda tulevikus millegi asjaliku jaoks ära kasutada.

Täna oligi mul vaba päev ja käisin hommikul sellises kohas nagu Brookings Institution, mis on USA üks suurimaid think tanke ja kuhu saab igaüks minna üritusi kuulama. Mina kuulasin ettekannet teemal: "Russia and Ukraine: Societies transformed by war."

Üks esineja oli elanud 3 aastat Ukrainas ja 3 aastat Venemaal ning jagas oma kogemusi mõlemast vaatevinklist, mis oli väga huvitav kuulamine.

Pärast seda üritust tulin koju, käisin trennis ja nüüd kirjutan teile.

Igal juhul hirmutavalt kiirelt lähevad need nädalad siin.

Praeguseks kõik ja aitäh, et lugesid!

Laenutasime sõbraga elektrirattad ja mängisime turiste eelmine nv. Ta ütles, et ta pole kunagi näinud, et keegi elektrirattaga nii aeglaselt sõidaks nagu mina :D Soovitas järgmine kord tavalise ratta võtta ja mitte elektriratta peale raha raisata.

Niimoodi need jänesed siin ringi keksivad

Lõunapaus