Washington, D.C. - siit ma tulen!!!

Minu Ameerika seiklus jätkub täistuuridel edasi ja otsustasin end järgmiseks Washington, D.C.-s proovile panna. Tegelikult mu DC dream sai alguse juba eelmisel aastal ja hakkasin kogu selle asjaga eelmise aasta oktoobris tegelema. Peale Florida puhkust lendasingi kohe DC-sse ja praeguseks on mul juba ka esimesed tööpäevad edukalt tehtud.

Vaade meie kontori terrassilt.

Tööotsimine

Kas keegi on viimasel ajal tööotsimisega tegelenud? Või noh praktikakoha otsimisega. Vot see on üks humbling experience. Kui keegi mäletab, siis siia Ameerikasse kolides oli mul tükk tegemist, et oma esimene erialane töökoht leida ja kedagi veenda, et nad just eestlase peaksid üle kohaliku kandidaadi tööle palkama. Siis ma veel ei teadnud, mis mind DC-ga ees ootab...

News flash, ka DC-s ei ole eestimaisest tööjõust puudust ning jala ukse vahele saamine osutus keerulisemaks kui ma oleks arvanud. Muidugi ei arvanud ma, et keegi mind seal avasüli ootab, aga kogu see kogemus oli väga humbling, ütleme nii.

Ma saan tänase päevani vastuseid igasugustest kohtadest, kuhu kandideerisin. Just lugesin kokku, täna tuli neli EI-d erinevatest kohtadest. Mitte, et mul neid töökohti enam tarvis oleks, aga naljakas veidi.

Ometigi oli mul sellel aastal head õnne ja sattusin kokku inimesega, kes juhatas mind täpselt õigete inimestega kokku. Selleks inimeseks oli üks mu kohalikest õpetajatest siin meie ülikoolis.

Enne Utah'sse kolimist elas ta DC-s 30 aastat, mina seda muidugi ei teadnud, vaid panin end tema tundi semestri alguses täiesti juhuslikult kirja. Kuna see tund, mida ta õpetas, lihtsalt tundus mulle põnev!

Ja õnneks oligi - üks mu lemmikuid terve magistri aja jooksul. Rääkisime seal näiteks immigratsioonist, abordiõigusest, koolitulistamistest, tervishoiust ja kõikidest päevakohalistest teemadest siin Ameerikas.

Kõige meeldejäävam oli ilmselt ettekanne, mida me kursuse lõpus pidime tegema. Mina ja mu pinginaaber rääkisime immigratsioonist. Mu pinginaabril oli onu, kes saadeti aastateks USA-st välja, kuigi tal oli siin naine ja lapsed ning toimiv äri.

Kusjuures ta maksis ka aastaid riigile makse, mis on kõige huvitavam selle asja juures. Ma arvan, et paljudel inimestel on arusaam, et ilma paberiteta inimesed ei maksa riigile makse, aga see ei pruugi paljudel juhtudel nii olla. Sul võib täiesti tegutsev ja toimiv äri siin Ameerikas olla, mis pakub inimestele tööd ja maksab makse nii, nagu seadus nõuab, isegi kui sul ei ole paberid korras.

VICE tegi minu pinginaabri onust, kellest me oma ettekandes rääkisime ka dokumentaali, väga soovitan vaadata, siin on link: https://www.youtube.com/watch?v=JOEn0iBWWx0

Aga minnes tagasi D.C.-sse jõudmise juurde...

Nagu ma ka varasemalt maininud olen, siis on minu siinses ülikoolis mega vastutulelikud ja sõbralikud õpetajad ning mõtlesingi, et lähen ja küsin selle sama õpetaja käest nõu, ta ju aastaid DC-s elanud.

Rääkisime tolle õpetajaga kaks tundi juttu ja sain talt päris korraliku reality checki. Mina olin usinalt kuus kuud täitnud online applicationeid, teinud tööintervjuusid ja isegi õnnestus mõnes kohas shortlisti pääseda, mis oli juba iseenesest minu jaoks suur saavutus. Aga noh tegelikkuses on ikkagi tarvis tutvusi, sest kui sa tead kedagi, kes teab kedagi...

Põhimõtteliselt ta ütleski mulle, et teeb paar kõne ja vaatab, kuidas ta mind aidata saab. Ja mingi kahe nädala pärast oli mul praktikakoht olemas.

Igal juhul ma olen super rõõmus, et ta sellise võimaluse mulle välja kauples. Ma olen tõesti väga tänulik talle. Hetkeseisuga on see siis praktikakoht ning leping on mul kuni augusti keskpaigani. Siis tuleb edasi vaadata, mida ma teen, kas pikendan viisat või mis üldse elust saab.

Nüüd jäi üle vaid endale elukoht leida DC-s.

DC metroojaam - ilus, puhas ja odav sõita.

Elukoha otsimine

Esimesed nädalad veetsin erinevates AirBnb-des Marylandi osariigis, mis on täpselt siin DC kõrval. See oli päris keeruline, kuna elukoht ise ei olnud kõige parem, näiteks ei olnud mul kööki, nii et pidin nädal aega pmt valmistoite ja nuudleid sööma.

Samuti oli transpordi mõttes keeruline, kuna linna sõitmine võttis ikka päris kaua aega ja noh sellest vannitoast seal ei hakka rääkimagi. See ei olnud üldse meeldiv, aga tuli kuidagi läbi suruda. Kui keegi mõtleb, et miks ma kuskile hotelli ei läinud, siis vastus on see, et ma ei kavatsenud kõiki oma säästusid mingi hotelli peale kulutada. Majutus DC-s on hinge hinnaga. Aga jäin ellu!

Esimene töönädal tehtud ✅

DC on väga palju kallim kui Utah ja elukohta hakkasin ma otsima juba aprilli kuus ei kuskilt mujalt kui Facebookist. Kirjutasin seal paarile inimesele...vaikus. Siis leidsin mingi ettevõtte, kes tegeleb korterite üürimisega ja nemad pakkusid mulle 1500$ eest tuba.

See on küll normaalne hind DC-s, aga see oli pigem selline ajutise majutuse tüüpi elamine. Ja ma ei taha sellist. Ma tahan midagi kodust ja privaatsemat. 1200$ eest saab juba normaalse toa DC-s. See on siis ligikaudu 1000€ kuus toaüür.

Long story short mul ei õnnestunud mitte mingit majutust leida ja rääkisin ka ühe teise tudengiga, kes sellel suvel ka DC-sse läheb ja tema ütles, et ta kavatseb ühikasse elama minna. Ütles, et hakkas kartma, et ei leia midagi ja broneeris endale ühikakoha ära.

Mina, keskeale lähenev naine, oma jalga ühikasse ei tõsta. Päriselt, ma ennem magan auto kõrvalistmel kui ühikas hakkan elama. Aga joke is on me, nüüd mul pole ju autot ka.

Ma elasin viimati kahe inimesega koos ja see on absoluutne maksimum, mida ma välja kannatan. Mitte, et inimesed ei oleks toredad, aga ma ei taha oma eluruume kellegagi jagada.

Ühel hommikul siis tõusingi üles ja mõtlesin, et mis mu majutusest DC-s saab? Pinge oli nii laes erinevate kooli ja tööasjade pärast ka ja tuju oli ikka nii maas kui olla saab. Kõik asjad langesid ühele ajale kokku ja järsult oli vaja mingi 7 koolitööd esitada, magistritöö, tol hetkel oli veel viisa teema, mis mind nii hullult muretsema pani, siis oli veel vaja mingite maksudeklarite teemadega tegeleda...

Ühesõnaga, see oli nii liig, mis liig minu jaoks. Ise ma krahman endale nii palju asju kokku ja siis upun nende sisse ära - classic.

Ma tegelikult tean, et kõik laabub, aga mul veitsa oli hirm nahas küll, sest kolimine oli ju juba vähem kui kuu aja pärast.

I kid you not, pärast good morning cry-d ühel hommikul, läksin magamistuppa, vaatasin oma telefoni ja seal oli kiri sellelt samalt õpetajalt, kes mulle DC-sse töö leidis. Kiri oli selline: "Silva, ma leidsin sulle DC-sse elukoha. Anna märku, kui sa tahad seda."

Nagu, midaaaa?!? Ma lugesin selle kolm korda uuesti üle ja vastasin kohe, ilma pilte nägemata ja hinda teadmata, et ÜKSKÕIK, mis see on, ma võtan selle. Olgu jumal tänatud selliste inimeste eest. Vähe sellest, et ta aitas mulle töökohta leida ta reaalselt helistas ükshaaval oma tuttavaid läbi, et mulle elukoht leida?!? See on UNBELIEVABLE.

Minu naabruskond DC-s. Ma olen nii rahul, see on nii roheline ja isegi jänesed ja oravad hüppavad mul aias ringi.

Ausalt, ma olin shook, et õpetaja lihtsalt võtab oma vabast ajast ja sebib sulle elukoha ja töökoha. See on Õpetaja suure tähega.

Ma olen igal juhul nii tänulik talle ja mega õnnelik selle uue elu ja seikluse üle, mis mind DC-s ootab. Sellest, mis tööd ma seal tegema hakkan, räägin ma mõnes oma järgmistest postitustest täpsemalt.

Igal juhul on see midagi sellist, mida ma kunagi varem teinud pole, nii et üli lahe!

Järgmisel nädalal toimub ka magistritöö kaitsmine, nii et hoidke mulle ikka pöialt, et kõik ladusalt läheks. Ma olen valmis sellele teekonnale joone alla tõmbama, sest sinna alla on nii palju tunde ja energiat läinud sellel aastal ja ma olen väga - VÄGA väsinud 🫩 Igal juhul kui asi tehtud saab, siis tuleb pidu!

Praeguseks kõik ja aitäh, et lugesid!

Kindlalt lemmik linn USA-s!

Isegi H&M maja on nii classy.