Vanemaks saamine, põrgulik trenn ja kannatajad
- Jul 2
- 5 min read
Järjekordne töönädal on lõpule jõudnud ning ongi aeg oma viimase kahe nädala tegemised kirja panna. Samuti, käes on juuli, minu sünnipäevakuu- whoop whoop!!
Kõigepealt tööst
Meil on töö juures on nii hea graafik. Nagu ma ka eelnevalt mainisin, siis töönädalad on meil üldiselt esmaspäevast neljapäevani. Sellel nädalal juhtus nii, et pühapäeval kirjutas ülemus, et esmaspäeval võime sisse magada ja tööle ei pea tulema, nii et see nädal oli eriti lebo. Neljapäeval lõpetati samuti tööpäev varem, kui planeeritud. Mina ei olnud isegi veel kontorisse jõudnud, kui öeldi, et lõpetame juba lõunast. Appi, kuidas mulle selline graafik meeldib, pole mõttetuid tagumikutunde ning kõik on kuidagi nii inimlikud - seni kuni töö on tehtud, on kõik chill!
Mul on väga vedanud, et meil on nii palju aega töö kõrvalt oma asjade tegemiseks.
Samal teemal veel. Ma TikTokis jälgin ühte naist, kes rääkis oma karjäärist USA-s ja kes alles kolis Euroopasse tagasi. Tema sisu on põhimõtteliselt selline, et tegi finantssektoris 20 aastat corporate-karjääri ja sajatab, kui õudne see töö ja kõik sellega kaasnev oli. Ja, et Corporate America on tema jaoks kõige hullem asi, mis ta on kogenud. Alati kui ma neid lugusid kuulen, siis mõtlen, et jeesus, kui erinev on minu kogemus siin Ameerikas.
Mul pole enda ettevõttele reaalselt ühtegi etteheidet. Kõik on nii mõistlikud ja inimlikud. Ei ole mingit cut-throat kultuuri ega surnuks rabelemist. Ilmselgelt on kiiremaid aegu, kus peadki rohkem tunde tegema, aga see kõik kuidagi balanseerib end ära rahulikuma ajaga. Pealegi mul pole üldse probleemi teha rohkem tunde ettevõttes, mis väärtustab inimeste aega ja panust.
Aga noh, ma pole ka päris out of touch ja saan aru, et paljudel inimestel puudubki valik. Kui sul on pere jne, siis tulebki mõelda ette ja päris igal pool uksi paugutada ei saa. Aga samas 20 aastat töötada ettevõttes, kus isegi puhkuse ajal võivad iga kell tööasjad sisse lennata, palk on kehva ja sinu isiklikust ajast üldse ei hoolita, mis paneb inimesi sinna jääma?
Muidugi karjääri alguses peadki rohkem rabelema ja megalt ületunde tegema, aga kui sul juba piisavalt kogemust on, siis ehk ei peaks aastaid kuskil kannatama? Ega selle eest medalit ei anta elu lõpul - lihtsalt infoks, kui mõni kannataja juhtub lugema.
Mu point pole selles, et kogu aeg peaks mitu rauda tules olema, aga kui sinu piiridest on aastakümneid üle sõidetud, siis võib-olla peaks kuskile mujale vaatama? Ehk isegi mõne CV saatma. Ja see muutus on kindlasti inimeste jaoks väga raske, täiesti arusaadav. Aga alustada saab isegi lihtsalt CV saatmisest ja pealegi on internet tasuta koolitusi täis. Potentsiaalne tööandja kindlasti hindab seda kui ta näeb, et sa oled üritanud end vähemalt mingil moel edasi arendada tööalaselt.
Näiteks meie enda Haridus- ja Teadusministeerium pakub palju tasuta ja tasulisi koolitusi. Panen lingi ka siia, kes on huvitatud. Viskasin ise ka pilgu peale, näiteks saad sa õppida arvutit kasutama, keevitama või hoopiski sotsiaaltööd. Valikuid oli seal tegelikult päris palju: https://haridusportaal.edu.ee/koolitused-juhan?priceRange=free
Ja kellele meie kodumaal pakutavad võimalused pinget ei paku võivad näiteks tasuta Harvardi ülikooli poolt pakutavaid võimalusi kasutada. Link siin: https://pll.harvard.edu/catalog/free
Ma ise olen ka väga väikesest kohast pärit ja käisin kunagi näiteks Pärnumaa kutsehariduskeskuses tasuta vene keelt õppimas. Spoiler alert, vene keelt ma siiani ei räägi, aga point on see, et võimalusi leiab kui motivatsiooni on. Mõni aasta tagasi osalesin mingisugusel kuuekuulisel back-end-arendaja ümberõppekoolitusel, mis oli ka väga asjalik, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt oli see rahastatud.
Samuti olen ma kõik need programmid nt. raamatumüümine, Student Tour USA-s, Working Holiday viisa Aussis, Uus-Meremaal ja Kanadas ja viimati ka Erasmuse läbi teinud. Meil on nii palju erinevaid võimalusi ja see Eesti pass on üks fantastiline privileeg :D
Aga jällegi tööturg on kindlasti karm ja ma isegi mingis osas mõistan. Aga siis teine osa minust mõtleb, et kui sa oled vaba inimene (nagu see naine, kelle TikToki kontost ma enne rääkisin), siis miks mitte teha 180 kraadi ja kuskile mujale vaadata kui tõesti juba aastaid on halb olla.
Ma olen ju ka praegu jälle praktikant ja töötan koos 20. eluaastates inimestega. Ja võib-olla olen ma uuesti praktikant 40. või 50. eluaastates. You never know! Miks peab olema praktika limiteeritud ainult inimestele, kes alles oma karjääri alustavad? Ma tahan äkki 50ndates karjääripööret teha ja kosmonaudiks hakata ning hoopiski NASA-sse praktikale minna.
Üks valearusaam praktikate kohta on ehk see, et need on alati tasustamata ja see on vale. On väga palju tasustatud praktikakohti, mis kusjuures maksavad väga hästi.
Ma vanemast põlvkonnast saan isegi aru, et okei elad kuskil maakohas ja ainuke koht, kus tööl käia ongi tõesti see ainuke ettevõte, kes veel pole uksi kinni pannud. Aga meie põlvkond on Eestis ju esimene, kes saab nii vabalt liikuda ja kasutada kõiki võimalusi, mida pakutakse.
See mulle Ameerikas ka hullult meeldib, et inimesed ei ole üldiselt vanusefriigid. Eestis ma olen ikka palju seda suhtumist kohanud, et juba 30-aastaselt võib hakata kirstu raha koguma. Ma pole sellest kunagi aru saanud, isegi nooremana ei mõistnud, et miks see vanemaks saamine nii suur katastroof on?
Kas see pole mitte privileeg, mida paljudel inimestel pole? Äkki me naistena peaks ise mitte seda agendat promoma, et jummel küll, nüüd on 4 või 5 või 6 ees. Pealegi 40 ei ole täna enam see, mis ta oli 100 aastat tagasi. Ma pigem muretseksin selle pärast, mis kogemused sul on ning mis sa kõrvade vahele oled kogunud nende kümnendite möödudes. Sageli mulle tundub, et inimesed, kes pole oma unistusi täitnud kardavad vanaks jääda ja ära surra. Sest elu jäi ju elamata. Probleem on selles kui sa oled 20selt ja 50selt täpselt sama inimene, arvan mina.
Mis ma siis veel teinud olen?
Töö kaudu korraldati meile üks üritus escape room'is. Ma polnud algselt väga elevil, kuna ma arvasin, et see on mingi haunted house liiki koht, neid ma kardan. Aga õnneks ei olnud midagi sellist. Pidime lihtsalt erinevaid müsteeriume lahendama tiimiga ning sellest toast, kus me kinni olime, välja saama.
Päris äge oli tegelikult, meile anti tund aega, et need müsteeriumid ära lahendada. Meil oli õnneks banger tiim ja saime isegi enne aja täitumist toast välja - isegi 55 sekundit jäi veel ülegi. Aga need mõistatused olid väga imelikud, ma isegi ei oska kirjeldada. Õnneks olid mul nutikad tiimikaaslased, seetõttu saime sealt ka õigel ajal välja.
Ja siis käisin muuseumis.
DC-s on muuseumide külastamine tasuta ning nii otsustasin ka mina seada sammud ühe DC kõige populaarsema muuseumi poole, mille nimeks National Museum of African American History and Culture. See muuseum keskendub afroameeriklaste ajaloole, kultuurile ja panusele USA arengusse. Muuseum ise oli nii suur, et kõike ei jõudnudki läbi käia, aga kes satub DC-sse, siis see oleks kindlasti üks muuseume, mida külastada.
DC eelis on see, et kui sind huvitab ajalugu ja kultuur, siis võid siin vabalt kuu aega veeta ja iga päev muuseumides käia, sest need kõik on tasuta.
Eelmine nädalavahetus käisin ka jalgpalli vaatamas. Mitte, et ma suur jalgpalli fänn oleks, aga mind kutsuti ühe tuttava juurde watch party'le ning mõtlesin, et miks mitte. Kuidagi peab oma sotsiaalelu ka üleval hoidma.
Ja veel.
Eelmine nädalavahetus käisin ka Hyrox Bootcampis. Jeesus. Oli see alles trenn. Olen küll sotsiaalmeedias näinud neid hulle inimesi, kes Hyroxit teevad ja mõtlesin, et lähen käin proovitrennis ära ja vaatan, kuidas meeldib. Pean ütlema, et mulle isegi väga meeldis, kuigi trenni lõpuks nägin valgust tunneli lõpus.
Seal oligi nii, et sind pannakse kellegagi paari kellegagi ning koos peate erinevaid harjutuste seeriaid läbi tegema.
Meil oli 100-80-60-40-20 kordust, mille pidime kahe peale ära jagama ning harjutused olid siis näiteks burpeed, väljaasted ja sõudmine. Kogu kava me läbi ei teinud, lihtsalt osa harjutusi sellest täis Hyroxi kavast.
Igal juhul DC suur eelis on see, et trennivõimalused on üli head. Pärast Utahs elamist hindan ma seda veel eriti, kuna seal olid liikumisvõimalused pigem kesised. DC-s, vastupidi, on inimesed üldiselt aktiivsed ja sportlikud.
Ilmast rääkides, siis soojakraadid on meil viimasel ajal olnud 40 kraadi ligi. Kasvuhoone on leebelt öeldud selle kohta, mis õues toimub. Näiteks praegu on meil kell 9 õhtul, istun õues ja sooja on 33 kraadi - rets!
Praeguseks kõik ja aitäh, et lugesid.
Comments